Norra vol. 4

08. August Kirkevik

Laager sai läbi. Andeks, et sel ajal midagi ei kirjutanud, liiga paljut toimus. Kirjutan kõik nüüd ilusti ära, ega ma seda tegemata ei jäta, mulle ju meeldib rääkida. Seega valmistuge gigantseks postituseks, minge varuge võileibu ja võtke padi istumise alla.

Ärkasin selle peale, et keegi mu magamiskoti luku rohkem kinni tõmbas. See oli Anni ja ta põhjendas oma tegu sellega, et ma olevat liiga ilus (mina ütleks, et mu perse oli lihtsalt paljas). Siis teatas ta, et ta läheb nüüd vaarikaid sööma ja hüppas aknast välja.

Oleme Kirkevikis, Juventele kuuluvas „kompleksis“ ehk lebolas, mis asub Oslos ühe poolsaare peal. Anni kirjeldaks kohta nii: „Siin on mägi. Siin on vesi.“ Tõesti, mäeveerul kükitavad mugavalt mõned valged majakesed, näoga mere poole, mis otse treppi loksub. Selles ukerdavad pisikesed krabid ja meritähed (olgu, meritähed ei ukerda), ja üle järve (? Vesi on soolane) paistab Oslo. Väga kreekalik ja üleüldse liigagi idülliline.

Lisaks idüllile ja krabidele on siin voodid! Kujuteldamatu luksus, teate. Ja nendes võivad kõik Juvente liikmed magada päris tasuta, ja mitteliikmed 20 NOKi eest per nase, mis on sõna kõige otsesemas mõttes võileivahind. Ainult saarele tuleb läheneda lõuna poolt või siis 60NOKise paadiga kesklinnast.

Tulime koos Thor-Rune, paadunud pöidlasõitjaga, eile õhtul. Nähtavasti toimib meie hääletamisvalem (vt. varasemat) üllatavalt hästi. Jõudsime kohale paar tundi varem neist, kes samal ajal ja samast kohast rongiga alustasid. Thor liikus lennukiga edasi Tromso poole, meie veel arutame plaane.

Istume köögis täispuidust laua taga täispuidust pingil, vahime lahtisest aknast välja järve peale ja sööme „hommikust.“ Tomatisupp kabatšoki ja küpsistega, kõrvale kapsas. Mina blogin ja Anni laob pärlitest lillemustreid. Mäletate küll neid valgeid nagadega laudu, kuhu värvilisi silindreid peale laotakse ja pärast ära triigitakse. Arvutist krõbiseb 30 Seconds To Mars, külmkapp jõriseb puuduvat bassiheli kaasa ja morss maitseb hea. Nii tulebki elada.

Anni muuseas hõiskas, kui ma tema kahvliga mett võtsin, et INDIRECT KISS!

No olgu, laagrist ka. Alustan olmest. Mainisin juba, et meie telk on pisike. Laagri jooksul käis valdav enamus norrakaid seda naermas ja arvamust avaldamas, et ega me seal sees ikka kahekesi ei maga, ikka vahetustena. „Night, sleep tight!“ „We’ll have to…“ Tekkis ka teooria, et kui vihm järele ei jää, siis upuvad teised oma telkidesse ära, aga meie oma ulbib vee peal ja me võime ennast šampoonipudelitega koju sõuda.

Seda hirmu tegelikult polnud, sest valdava osa ajast paistis armutu päike, mis kõik ära kõrvetas. Mina pääsesin vaid punase ninaga, olin nagu Põhjapõder Rudolph. Ja nüüd see nina muudkui ajab nahka. Jalgade peal on mul valutavad villid ja mu uued kallid Ecco sandaalid läksid päris kaduma. Üldse olen ma sinikaid ja kriimustusi täis, aga ma ei mäleta, kust need tulid. Teadmata päritoluga vigastused olla hästi veedetud nädalalõpu märk!

Söök. Selle ümber käis konstantne draama, vähemalt eestlastel. Norrakatel on kombeks süüa kaks korda päevas võileibu ja vaid õhtul „päris sööki.“ Laagriks muretseti mõistagi kõige odavamad toiduained, seega kõigi kõhud streikisid, lisaks oli seda esimestel päevadel liiga vähe ja viimased ei saanudki süüa. „Look at my food, my food is amazing…“ Aga olukord paranes ja tegelikult polnud väga häda midagi – keegi ei keelanud kohalikus supermarketis varusid täitmas käia (ja seda õigust kasutasime me hoolega, mina küll peamiselt jäätislistel eesmärkidel).

Eestlased hädaldasid sel teemal küll konstantselt, polnud vist kordagi, kui ma nendega kokku sattudes poleks kuulnud võileivahala. Sel põhjusel ma nendega eriti kokku ei sattunudki, sest ma ei jõua sellist tühja hädaldamist kuulata. Üldse ei tulnud ma Norrasse selleks, et päevad läbi nendega telgis passida, seega passisin päevad läbi kohalikega.

Ja nad on täitsa napakad! Kõige paremas mõttes, muidugi. See kamp noori, kellega ma peamiselt „hängisin,“ oli tohutult lõbus, avameelne ja julge. Oli seal nii hevikaid kui geipoisse ja nad meenutasid mulle tohutult korterlasi. Minu inimesed! Kohe esimesel päeval olime kõik sõbrad ja sain osa kogu nende kalli-, musi- ja muidu käperdamisampluaast. Kõik muidugi enam-vähem viisakuse piires ja ei midagi seksuaalse alatooniga. Eriti. Hm.

Vahupeol sain ma üleni vahuseks ja märjaks, kuigi ma vahulossis ei käinudki. Kallirünnakud. Ja Elizabitch kukkus mulle kohe esimesel päeval läbimärjana peale ja kallistas mu üleni vettinuks. Veel Aga kõige suurem kallikoletis oli Julian. Hiilib ligi, kallistab selja tagant ja nurrub kõrva. Uskumatu kuju!

Tema ja TeeJay said hakkama võib-olla nädala geniaalseima teoga. Vahupidu toimus täispuhutavas lossis ja nemad arvasid, et küllap siis põhi on ka pehme. Seda ta aga polnud, oli paljas asfalt… Ja poisid hüppasid pea ees üksteise järel sisse. Mõlemad said koledasti haiget, õnneks vist isegi ei saanud puusaluusse mõra, aga lonkasid pool laagrit ringi. Julian teatas „Kill me now!“ iga kord, kui küsisin. Tema passi peal on muuseas teiseks nimeks Genius. Oh, iroonia…

Aga ega ma ainult lebotanud. Laagri jooksul toimusid erinevad seminarid, aga mina veetsin kogu aja bändi-seminaris. Tegelesime topside ladumisega, laulude kirjutamisega ja nende lindistamisega. Oli hästi mõnus ja kodune. Stuudiohuumor on jätkuvalt mu lemmik. Kus mujal nii palju mõnuga naerda, kui mikrofoni „Fuck!“ röögatada? Tundub, et fuck-up-track tuleb meil mahukam kui laulud kokku.

Seminarijuht Joakim arvas, et nädala peale saame hakkama ühe hea lauluga, aga tuli hoopis kolm, kuna kokku oli kogunenud erakordselt geniaalne kamp. Lisaks muusikaalastele saavutustele saime kõik headeks sõpradeks. Avastasin, et mul olevat väga mugav selg – meie virtuoosne ja üdini norrakast trompetist jäi selle peal peaaegu magama ja kui tema mahitusel kõik kordamööda minu peal lamaskleda proovisid, kiitsid nemad ka.

Üldse teevad norrakad palju komplimente. Sain teada, et lisaks mugavale seljale olen ma „cute“ ja et „oh my god, your eyes are so beautiful.“ Egolaks missugune!

„This is Radio Active…“
„This is SPARTA!“

Aga kui minekuks läks, siis norrakate kallistushoog suurenes märkimisväärselt. Isegi pisaraid oli! Aga mina suurt ei hädaldanud enne, kui Julian ja TeeJay minema sõitsid. Siis tahtsin küll natuke töinata. Ilmselt seetõttu, et nad olid viimased minejad, nõudsid musisid ja kuna Mari sealsamas kõrval oli juba üsna vesine. Pöidlad pihku, et järgmisel aastal Lätis kohtume!

Teen mõttes sõrmesüdameid!

P. S. Anni mainib nüüd meeleldi Marie blogisse, et Marie teatab siin Kirkes nüüdsest (9.aug 2010) iga kord, kui ta WCsse läheb, et ma ei muretseks ja läheksin teda välja tõmbama, kui tekib aeg muretseda. Tal on mure, et võib kohalikku kanalisatsiooni ära kaduda, kuigi selleks pole kahjuks põhjust, sest siin majas ei saa ennast üldse veega alla lasta. Siin on euro kuivkäimla, mis isegi ei haise, ja pehme paberi peal on tallekesed.