Ja nüüd... me alustame.
Pärast homeerilisi armastusavaldusi ja salvokahüvastijättu leian end DSV Tallinna depoost. Autojuht Aigar sõidab väravasse vastu (Ja ongi punane! Auto, mitte juht.) ja siis läheme käru üles korjama. Tundub, et vaimukamad sõnaseaded hakkavad laekuma just raadio kaudu, meie autokolonni sageduselt.
Tore suvaline teave #1: rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et eestlaste sagedus on 8. Antenn võtab ~2-3 km pealt vastu, tugevamad ka 5 või isegi 10.
"Mis tiirutad õue peal ringi?!"
"Ei tohi vä?"
Aigar laiab natuke väravaloaga ja ristiretk Põhjamaale võib alata. Võtame bensiini ja mulle demonstreeritakse taaskord rekkahuumori paremikku - otse Star Trekist pärit uduprožektoritega näkku. Mitte küll mulle, vaid mingisugusele vuntsidega, väga morska meenutavale juhile, kes jääb terve reisi jooksul meie "kampa," kellega me minu mõistmist mööda Osloni põrutame.
Paldiski terminalis tuleb mind vahetusjuhiks vormistada ja tükk aega platsi peal passida. Veidral kombel läheb see pühapäevane laev pea täitsa täis, 75 autot, kusjuures ka Tartu-Tallinn päevased bussid olid mingi kosmilis-müstilise kokkusattumuse tõttu pea välja müüdud. Mis toimub?
Vahetame elulugusid, naerame selli üle, kelle tagumine lipendav porilaud ratta alla jääb (terminalipersonal siis sikutab seda välja), muigutame teiste juhtidega lõugu ja viin läbi ka esimesed filosoofilis-praktilised mõtisklused. Tulemus: ma lähen Bergenisse elama ja ma jätsin lisaks kodumaa palavalt armastatud pinnale maha ka hambaharja ja vihmavarju(!).
"Noh noored, mis teete siin?"
"Tulime niisama kärudega terminali passima."
Tagumine laev põleb, mõistagi.
TERE KATI!!!Kuna laev on ainult cargo & crew, siis on mul au õhtul ja hommikul karja väga lõbusate autojuhtidega kõht täis puukida. Nalja kui palju, ja paljukirutud laevasöök läheb koonust üles küll. Teostan lüheldased turu-uuringud ja sebin omale auto edasi Bergenisse. Tere, raha!
Hommikul ajab meid mesise häälega valjuhääldi otse voodis kell kuus üles ja palub sulnilt lauda, et siis poole kaheksast laevast maha lüüa. Ootame omad järgi ja uhame kolonnis öhe.
Nii ronitakse laevast üle silla maha - ninapidi koos Perseveoga.
The engine beats the rhythm
My heart sings the song
Kui saabub hommikuvalgus, saan näha, et Rootsi ilmastik on viisakalt kihtidesse sorteeritud - altpoolt lumi, udu, vihm. Ent keskpäevaks, peale nelja tundi kriitilisi pilke ei tea sademed enam, kas esitleda end vihma või lörtsina ja rahulduvad mingisuguse vahepealse tatiga. Meie ei rahuldu, sitt sõiduilm.
Kokpitis selle eest on mõnus ja soe, luristan kohvi ja närin porgandit, jalad aknal.
Vaata ja õpi: nõnda läbitakse maailma.Auto meie ees mängib nähtavasti sõiduautodega kana. Üritab juba tükk aega mööduda, aga pisikesed ei leia vist pidurit üles.
"Sul saab tee enne otsa."
"No vaatame, kelle närvid esimesena üles ütlevad."
Vahetult enne ridade ühtimist lastakse siiski mööda - 1:0 meie kasuks! Muheleme. Töövõit! Navi pistab range häälega vahele: "Pööra vasakule."
Objects in mirror are losing.GAMERS: The mentality.
Esimesest autost antakse teada, et kohv on (vähemalt teoorias) valmis, Aigar läheb ilma trotsides seda otsima. Jagame vennalikult, lisaks veel maksapasteeti ja teraviljatooteid. Kohukesi ka, aitäh, emps! Saan teada, et selle auto kärus on teeküünlad ja padjad, Bergenisse minevas aga... tünnisaun?!
NOR
Toll läbitud ja auto vahetatud valutult. Kohe peale piiri ületamist kostab raadiost kilkamist - võib päikseprillid pähe panna! Tõesti, paistab otse silmaauku ja värvib värske lume ja udu kuldse-lilla-roosa-pedekaks ja üleüldse on õnneline olla. Uues autos hakkab mulle mõnuga külge higi- ja suitsuhais. Miks see mind rõõmustab, kas tohib paluda? Kas see on mingi trucker-authenticity asi?
"Misasja neil vaja oli?"
"Naisi."
"Ma andsin neile ju mingi pataka ajakirju."
"Nojah, aga üks ei näe lähedale ja teine ei näe kaugele... üritasid vist üksteisele Maajat ette lugeda, aga sellest ei tulnud midagi välja."
"No mis nad siis veel naistega peale hakkavad, kui lugedagi ei näe?!"
Tore suvaline fakt #3: L auto tagumisel aknal tähendab "loll."
Löristame poolteist tundi Oslo DSV depoos, kuni kärust paar kasti maha laetakse ja peamiselt niisama ringi vahitakse. Kui ometi kord välja lubatakse, on väravasse tekkinud mingi rahvusvaheline blokaad - lätlane on autoga mäest alla sõitnud ja ei saa nüüd tagurpidi mööda lörtsi üles tagasi, teine itaallane on ka väga tark olnud, sõitis talle ninapidi vastu. Nüüd ei saa kumbki liikuma ja lisaks oleme meie ka kinni.
Tahtsin tabada hurmavat ilu, aga aken oli sitane.Tropp aga nikerdatakse eest ja meie keeldume Oslosse jääjate söögipakkumisest, teeme veel paar tundi -möödume Oslo kesklinnast altpoolt (ei, mitte lõuna-, vaid alt) uue tunneli kaudu.
Tore suvaline fakt #4: Latse, ärge marssige, nina püsti, sebrale, kuigi teil on eesõigus. Suurt masinat ei saa pidama (eriti antud lödisel pinnal) ja oma õigusega pole lapikuks sõidetuna enam midagi peale hakata.
Leiame omale uue sõbra - Valdur, ka teel Bergenisse, haagib meile sappa. Ühendame jõud ja ronime mägede vahele Statoili parklasse kõrvuti tuduma. Koguneme meie kabiini, sööme ja vaatame telekat. Eesti kanaleid! Ajame spoileriakna kaudu antenni välja. Õues on täiesti talv - lumi maas, pime ja krõbisev.
Kanal 2! Saladused.
Pisut kisub muigama see, kui paganama hoolitsevad võivad kaks rekkajuhti olla. Mu kõht söödeti nii täis, et lubasin lõhki minna. Hullem veel, kui vanaema - lubati kilekott ümber panna, et siis pole peale lõhangut koristada tarvis.
Survestati arvulise ülejõu kaudu seni, kuni suutsin omale sisse pressida karbi salatit, kaks võileiba (juustu-singi-vorsti-õuna), muffineid ja suure tassi teed. Koukisime istme kohalt kapist purgi mett ka välja. Võib elada küll.
Valduris leidsin vist jälle ühe "oma" inimese. Tasane, asjalik, vaimuka jutuga, selged silmad ja muhe naeratus... lihtsalt, noh, hea. Tekitab tunde, et ükskõik mis, aga kõik saab lõpuks korda.
"Kirjutati mulle 2k trahvi välja, aga mina seda küll ei maksa. Summa on võrdne kolme türmipäevaga, istun parem vabatahtlikult kinni, sätin veel nädalavahetuse peale ka. Söön, puhkan, magan..."
Magame kabiinis - hotelliraha püksitaskust just üleliia ei lipenda - ja mina tunnen spoileriaknast tähti vaadates jälle ära oma koha maailmas. Siin see on - mitte kusagil. Tean täpselt, millest sõltun ja mis mind hoiab ja usaldan seda - antud juhul autot ja maantee hääli. Muud polegi vaja. Kõik saab lõpuks korda.
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal vilus ja näljas
Teeme jah kõik minust salaja pilti, kui ma söön.
Hommik algab punkt kell seitse täpselt nii, nagu kõik hommikud peaksid algama - automootor läheb tööle ja raputab kondid ärkvele. Aparatuur piiksatab ütlemaks, et kõik on töökorras. Maailm on töökorras. Õues on mõistusevastaselt külm, ikka pime ja kemps on nii vara hommikul veel lukus. Valdur toob rekkakohvi. Joome meega ja pürgime mäkke.
Tere hommikust! Eestlased lõbusalt reas. Vasaku nime ei tuvastanud, keskel Valdur, paremal meie.Andestage mulle, kui suudate, edasine kõrgustes hõljerdav ja pateetiline, õnnepisaraist nõrguv meeleolu, aga hea, nii hea ja kerge on olla. Jalad jälle armatuurile ja vingerdame lumist-metsast teed mööda edasi.
Kogemata tegin kunsti. Endal ka piinlik.Päike hakkab tõusma, kui sõidame läbi mingi tundmatu küla (hilisem googlemapsiga mängimine annab alust oletada, et tegu on Nesbyeniga), mis on pähe võtnud üle jäätunud järve mäekülje vastas sädeleda nagu piltpostkaart. Kujutlen, et me oleme Coca-Cola täistuledes autod, mis hurraa ja kellatilinaga jõule toovad. Valdur veab tühje Coca-Cola pudeleid. Tobe hakkab.
Nüüd oleme Finnmarksvida platool 1,2km merepinnast. Umbes kilomeetri kõrgusel kaovad puud. Nüüd on juba valge, ka maa. Lõputu lumine väli ja mäed,, taevas on nii roosa, et tunnen end kui double-rainbow-man.
Valdur ütleb raadiost: "Marie, nüüd selle kurvi pealt vaata peeglist taha taevast." Päikesetõus võtab hinge kinni, nii kinni, et sõrm ei vajuta päästikut... Plõksin aga toibunult kõike muud ja kirun end, miks ometi eile pähe ei tulnud filmida.
Kaamerakökats muidugi ei anna toone isegi poolpädevalt edasi."Vaata kui võimsad need mäed tegelikult on. Näed, seal pöörab üks auto serpentiinist alla... nagu tikutops, pole teist ollagi."
Kas palun tohiks oma elukutseks valida rekkaküütur. See, kes rekkaga küüti saab. Kogu aeg. Ma tahan ennast iga päev nii elusana tunda ja et see siin on minu koht ja võtta rõõmuga vastu pakkumine mingi võõra jorsi autos tee peal ööd veeta. Üks on küll kindel - kui vähegi võimalik, siis ühtegi bussi/rongipiletit ma enam ei osta.
If we don't know where we belong Valdur saab abikutsungi ühelt eesti mehelt, kel auto ei käivitu. Vahet pole, niikuinii peab pausi tegema. Internetipeatus kukub üldiselt läbi, sest kuigi siin on juhi mälu pidi alati tasuta võrku olnud, ei anna nüüd võrguotsingud tulemust. On vaid privaatvõrgud ja tädi, kelle käest kogu oma vähest norsk-ampluaad (miinus vandesõnad) kasutades küsin, ütleb, et küllap siis ei saa jah.
Avro saab reeturlikult jäätunud maapinnal esimesed lahinguarmid, ent jääb siiski funktsionaalseks. Edasi ei saa sõita, sest meil on kopp ees, kühveldab moreeeni ühest hunnikust teise ja Valdur ei tule kuuldele.
Ent õnn naeratab laialt! Minutiks leiame võrgu ja Valdur uhab mööda: "No mida lebotate siin?" Nüüd on Bergenisse 200km, millest umbes pool sõidame maa all tunnelite kaudu, sest milleks sõita praamiga ümber mäe, kui võib tast ka otse läbi kaevuda?
Siseneme esimesse, 25km lõiku. Margus laseb kaamera valmis panna, sest osa mäe sisikonnast on ju jää. Hõiskan - igikelts!...või midagi selletaolist. Iga 100m peal on helendav telefoni- ja tulekustutiputka. Norrakatel on liiga palju raha.
Pea kohal on umbkaudu kilomeeter mäge, aga see ei löö telefone ega raadiot rivist välja ja navi näitab süüdimatult, et oleme 140m allpool merepinda. No kuidas palun.
"Borš oli nii odav, et hommikul võis silmad ka ära pesta..."
Tee on libe, Valduri auto võtab kurvis veidi libisema, tõstab tagasilla üles. Ka lätlasel võtab mäest alla tulemine olemise üsna tõsiseks. Oleme sügavalt pilves.
Lubage esitleda: pilved ja meie.
Tore suvaline fakt #6: Kesksillavedu kutsutakse tampooniks, sest see on nööri otsas ja kogu aeg sealsamuses.
"Minu navi on nii vana, et sellega käis Napoleon üle Alpide."
Rinde alt võtab õõnsaks see teejupp. Ühel pool kaljusein, teisel oru põhjas kärestik ja tee on nii kitsas, et vaevu mahub üksteisest mööda. Päris talvel keeldub suurem osa juhte seda teed sõitmast, lähevad Stavangeri kaudu ringiga. Väga bra, 400km jälle taskusse ja jääb ära see spiraalkoopas tagasilangemine, silla paikamine ja mägedes ehku peale matkamine.
Jälgede järgi on keegi siin täna juba matsu pannud, ka meid sõidab üks uljas poolakas pimedas kurvis peaaegu jõkke. Seekord suudame tagasi vedada, aga teine kord laseb too ise jalga ja siis seleta pärast, miks sa seal külitad, sõita ei oska või.
Aga ellu jääme, isegi peeglit ei sõideta maha ja tundub, et Bergenini on hooletu, sest sealtpoolt tuleb üks punnis katusega kahekäruline vastu. Märjaks ja kurvaks kisub.
Vaata ette, maailm, kui sa oma iluga koomale ei võta, saab minust rekkajuht ja on seda siis veel vaja.Side lõpp.
4 kommentaari:
Kuna ma nüüd lugesin su eelnevad Norra-postitused ka läbi, siis ilmselgelt võin tõdeda järjepidevust - sa jätsid ka eelmine kord Norrasse minnes oma hambaharja maha.
Mitte et selles midagi hirmus traagilist oleks - inimesel on ikka vaja mingeid turvatunnet tekitavaid rituaale:)
Sa oled päris nurjatu :) Tekitad juba minus ka peaaegu tahtmise kuskile seiklema ja loodust nautima minna...
Hoian igatahes pöialt, et ka edaspidi hästi läheks :)
Minu või meie ilus plaan sellest, kuidas sa nüüd teatad, et oled tegelikult vahepeal kõik kolm kuud Norras olnud ja see, kes minuga Rygge-Riga-Valga-Tartu trajektooril sõitis oli silmapete, kukkus läbi. Hindan suvalisi fakte.
ilus elevant!
Postita kommentaar