Sügisene mula

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma lahe kohal kogunemas
märkan linnuparvi
oh haned ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma metsatukas kaskesid näen
vahetamas värvi
oh pardid ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma uduloori õhkamas näen
jõgesid ja järvi
oh kured ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui saab selgeks et on lähenemas
suve viimne tärmin
oh luiged ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

--------

Jah - kas alles polnud suvi? Kas ma alles ei ehmatanud, et mis nüüd toimub, suvel vaja kindad kätte panna? Nüüd ei saa küll keegi, kes veel vähenegi silmanägemine alles on, kurta, et sügist pole - lehvitab klassiaknast, trügib poriga tuppagi, ummistab nina ja kõrvad oma üldise sügisusega. See vist ongi sügisus. Trügimine. Klassi, klassist välja, sööklasse, koju, et ometi saaks vaiki olla - ja ikka ei saa. See on vist ka sügisus, kõik karjub, isegi värvid. Värvid vähemalt peavad mõistuse piiridest kinni, aga inimestesse on vastu nende tahtmist pugenud lausa vajadus trügida, et ometi vaikust saada. Me tuubime end lolliks, et hiljem rahulikult puhata. Me spurdime sööklasse, et rahulikult süüa. Ja kõige häälekamalt nõuame me vaikust.

--------

Vaiki kui võid, jää tasa
sest sõnu ei kuule sa veel
jah,vaiki kui võid, vii kaasa
mu hääl, mis sind saatma jääb veel

Kuulata vaid, kui tahad
siis sinuni jõuda võib see
jah,vaiki kui võid, vii kaasa
mu hääl, mis sind saatma jääb veel

Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja
mis tänaseni kostab sinu sees
ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja
siis tea, et kõik on alles alguses

Vaikuse hääl on valus
kui kelluke hele ja hellus
sa vaiki kui võid, ma palun
sest vaikne on hääl, kellal sel

--------

Aga kui ikkagi lõpuks saab vaikust, näiteks kusagil kaugel ära - näide elust enesest: mina homme Palupõhjas - kui pole kedagi ümber töllerdamas, pole ühtegi kohustust, ainult suur "tühjus" ümberringi, siis on sügis hoopis teine asi. Aga otsige te ise see üles.

--------

Aegamööda vahtrad vahetavad värvi
Nii sa isegi

--------

Olgu. Aitab udutamisest.

Algselt tahtsin ma pajatada ja kiidelda Lõikuspeo ainetel juba nädal aega, aga aega, näet, ei ole. Aga ükskord ma selle ära teen! Muide, me emaga saime teada, et Folkmilli laul "Meie mees Islandil" on pühendatud minu ema endisele naabrile ja peikale Valmarile. Ja veel - teda miskipärast kutsuti juba väiksest peale Peeduks! Nagu mõned mindki... Ei, ma ei julgusta teid seda tegema. Igatahes on see üks ütlemata ilus laul. Folkmill on üldse mõnus, tahaks hirmsasti jälle tantsida! Tuterdasime emaga ühe pisikese reilenderilaadse asja magamistoa vaiba peal, aga ega siin ruumi ka pole. Midagi peab ette võtma, ma ei saa nii kaua ilma tantsuta oleleda!

Mu tänav on ikka veel haledalt auklik ja töömehed on juba liigagi familiaarsed!

Huvitav, kas kõik õpetajad viimseni arvavad, et just tema tund on ainuke, milles saab suurimad tööd perioodi viimasele päevale jätta? Härma, perioodõppe mõte on sinust kaarega mööda läinud! Perioodõpe ei ole 9 tundi reedel, millest viimased 3 on ajalugu, auu!

Ma lähen nüüd magama, et homme jõuaks pekki ruumis ümber paigutada. Sellist hetke, mil saaks lihtsalt olla ja mitte midagi teha, ei ole ega tule lähipäevil - või ehk annab Palupõhjas korraks ära lipsata ja mööda teed niisama minema vantsida? Näis.