Heihopsti, hellad velled ja muud pudulojused.
Vaatan - jälle pole tükk aega midagi kribanud. Aga pole millegist kribada kah, mis ma sodin ja läbustan niisama... Noh, nagu viimane lause. Näiteks.
Praegu istun siin ja vaatan veidi juhmi ja imestunud näoga, kuidas kõik minust mööda tuhiseb - vene keele tasemetöö, ooota, aaaa... Mis, juba esmaspäev!? Jälle!?
Rääkides vene keelest (ja ka füüsikast, kehalisest, eesti keelest ja ilmselt ka mõnest muust ainest, mis mul kahe silma vahele jäänud on), tundub olevat üsna tõenäoline, et Soerd jääb see aasta küll suvetööle. Kuraskima loll tunne on küll. Suvetööle. Nagu suvel midagi teha poleks. Käsmu ja Manija ja Valmiera(vist suvel?) ja MÜTOFEST ja FOLK ja tegelikult on ju niisama põlla peal rohimine ka ütlemata mõnus tegevus, kui parajasti kõrvadest juba tossu hakkab immitsema.
Praegu pole üldse suvi, kuigi vahepeal peale Loodusmaja Sügislaagrit nagu korraks viskas päikest, istusin bussis, suu totralt kõrvuni ja punusin paela ja ka õhtul olin üsna särtsu täis (Susa tõendab, ma ei omandanudki maapinnaga püsivat kontakti).
Laagri aegu, kui ilmad lausa masendavalt niisked ja lurtsused olid, viskas korraks jälle päris vastikuks olemise, kolisin voodisse ja üritasin mitte süttida. Lugesin nii moe pärast ajalooõpikut, ega ma midagi eriti aru ei saanudki. Ja Beowulfi, aga see oli ka tol hetkel liigjabur. Mõtlesin ka, päris paljudest asjadest mõtlesin.
--------
SÕNAD
Kluu-kluu. Kluu-kluu.
Kurku-kurgi-kurkij-kuruku
lendavad sõnad
akkadi keeles
sumeri keeles
semiidi keeles
tamiili keeles
üle põhjala maastike
ja suur tulekera
keerleb taevapõhjast
alla Kalevi järve
ja Kõli kaugel loob ja hävitab
ja Caillech sünnitab ja hävitab
ja Kalevi neitsi pillab sülest
kivitulekerasid ja
äiutab neid unele
Kluu-kluu. Kluu-kluu.
ja kali-kale-kartueli-kalla-kalla
lendavad sõnad
draviidi keeles
semiidi keeles
udmurdi keeles
üle vana linna
kuhu Tacitus tahtis
kus Ariste vahel käis
ja seal kus ei ole
kõrgust ega kaugust
nähtamatu pilvede taga
hiilgab kusagil
kuretee
--------
Mingi hetk mõtlesin järsku, et nüüd olen küll päris otsa saamas - miski põriseb kahe ukse taga. Aga ei olnud üldse mingi miski, vaid hoopis keski - ilus halli-valge-lapiline nurrmootor, ytäiesti seletamatu nägu ees. "Noh?" Sibas kiiresti minu voodisse ja sättis end jälle sellesama pilgu saatel minu vastu magama. Ja mina mõtlesin end hoopis ühte teise aega ja kohta, ja siis oli üsna hea olla. Too oli ju kodu, seal oli ju hea.
--------
KESKÖÖ
kass magab laual
täiskirjutatud paberite peal
klaasis kerkivad
mineraalvee mullikesed
nagu kassi nurr-
rrrrrumine
sigaretisuits voolab aknast välja
linnulaul voolab aknast sisse
kesköised tervitused
eetris raadio hääled:
kas sees? kas väljas!
valge öö uni
on täna ärkvel
ja rändab
oh
oskaksin ma
lindude keelt!
--------
Tolles teises ajas ja kohas oli kodu. Seal oli nii mõndagi vähem - näiteks aega ja ihutemperatuuri - mõnda aga rohkem - tunnet, et kõik on hästi, et siin ma peangi olema ja et on suvi, PÄRIS suvi - palju aga kattus - kass oli (kass, kes on otsustanud sinu juures magada, on alati kuidagi erilise näoga, nagu oleks talle kuu ja tähed otsa ette maalitud ja see on talle nii uus ja imelik, aga ometi nii püha tunne, nagu saaks päris kõigest aru ja päris kõik olekski päriselt tema oma) ja öö - ja küllap need kattuvad asjad olidki need, mis mu lõpuks päriseks sinna teisele poole sikutasid.
Kass ise aga põõnas südamerahuga neljani hommikul, siis hakkas mind ja tuba mööda ringi kondama ja lõi tagatipuks oma ninaga minu oma peaaegu siniseks, ausõna, silmadest lõi sädemeid ja kass vaatas veelgi imelikuma näoga. Aga pahaolu oli lännu küll. Läks koos kassiga kell neli hommikul, ainult püstine saba tegi veel viimase kastese kaare ja läinud ta oligi. Täielik vaikus.
Ja päike tuli välja. Just sel hetkel, kui me veel bussist korraks maha hüppasime, et grupipilti teha. Peale seda oli terve tagasisõidu ajal päike ja hea olla, siis tuli vihma, aga see ei olnud eriti tähtis, sest mul oli ema koerakakatamise jope.
Miks on alati, kui hirmkolesuur õnnejunn peale tuleb, kohe vaja mingi jama kokku keerata? Ma ei mõtle sind - üldse mitte, kes iganes sa ka oled ja seda loed või ka ei loe - aga midagi juhtub alati. Täna hommikul helises telefon ja terve hommikupoolik oli nagu mingi halb unenägu. Miks satuvad sõbrad haiglasse? Kas "satuvad" või "sattuvad?" Miks on just praegu vaja keerata käkk, mis mõnele võib jääda viimaseks - see kord ju vedas, või kas vedas? Teist korda ma seda pilku ilmselt enam taluda ei jõua, miks me ometi, kas me siis aru ei saa? - miks?
--------
SINA
Ma tahan sinuga rääkida. Ma pean sulle midagi ütlema.
Pimeduses. Kõige parem on ära rääkida pimeduses.
Pimeduses on ainult hääl ja sa kuulad mind tõesti.
Ma saan rääkida sinuga nagu iseendaga.
Pimedusest. Pimedusse kadunud ajast.
Pilkasest pimedusest ajas. Hääle värvist,
mis täidab kogu pimeda ruumi.
Ja hirmust. Avast, mille piirjooned virvendavad kusagil.
Hetkest, mil uks lüüakse valla ja nad sisenevad
helendades ning kisuvad valendavad sidemed mu silmilt
ja kogu valgetes kitlites seltskond vahib mulle otsa, kohu
valgus vajub mu sülle toas, kus olen istunud pimedas ning
kõik hõiskavad hurraa, nüüd oled sa üks meie hulgas,
nüüd oled sa vaba. Ja nende ülevärvitud maailm
pimestab mu. Purustatud pimedus
muundub rahutuks kirevaks mosaiigiks
ja pideneb laiali mööda maailma ning sa kaod.
Ma tahan sinuga rääkida, sina. Pimestavast valgusest ajas.
Ja soojast pimedusest meie sees kuhu ilmub
värviline morse, kui su hääl vastab,
ja hõõguv sädemepild, kui see puutub vastu mind.
Räägi munuga, et ma sind näeksin.
Räägi minuga pimeduses, et ma sind ometi
näeksin.
--------
Vahepeal muide peeti ülemaailmset loomade päeva - tähistasid?
Birdwatch oli ka - käisid?
Mida sa üldse tegid? Ma tahan teada. See ei ole ju võimalik, et ainult mina teen midagi, kõik teised käivad koolis, mnjah, ja siis õhtul panevad pidu, vahel magavad ka veidi. Või siis vegeteerivad arvuti taga. Mida te teete? Rääkige.
Kui mitte muud, siis kasvõi öelge, kas teil see kristlik filmike omab all mingit nupurida? Minul hakkab ta lihtsalt röökima ja kinni ei lähe, tee mis tahad.
--------
VAIKIJA MEELESPEA
Miks sa vaikid? Räägi.
Kõige parem viis vaikida
on rääkida. Pidevalt. Vahet pidamata.
Kogu aeg. Nagu valjuhääldaja.
Tolmuimeja. Juuksekuivataja. Habemeajamisaparaat.
Plärisev kell sinu sees. Rääkida.
Pidevalt rääkida. Siis ei pane
keegi tähelegi, et sa vaikid. Neil ei ole
lihtsalt aega. Nad vahivad,
kuidas su suust lendab
rohelisi konni,
kellest saavad kuningapojad.
Räägi. Neil ei ole aega, sest
nad uurivad konni ja nende taotlusi
troonile. Räägi.
Sul on veel aega rääkida.
Kuni teekann köögis
vilistama hakkab.
Ja sa ei saa enam
rääkida.
Räägi.
--------
See nüüd küll ei haakunud päriselt teemaga, aga no veidike ikka haakus ja lisaks peab rõõmuga nentima, et mõned kodanikud ikka järgivad neid juhtnööre. Praegu minu austatud kõrvad ise röögivad: "OLE VAIT! OLE VAIT!"
Ma ei ole vait. Ma ei oska vait olla. Aga ma püüan sellegipoolest - head ööd!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Noh... kui see sind lohutab siis minul kah see video jupp kukub plärisema iga kord, kui ma su blogi avan.
Ela veel:) Äkki näeme kah kunagi enne pensioniiga :)
*kallistab ja ulatab pulgakommi*
Ma nii tahaksin osata teha nõnda, et kogu maailm oleks roheline lill ja kellegil poleks üldse kunagi paha ega raske. Ma ju võin ju ometi nii tahta. Palun, palun.
Sest et siis me saaksime vedeleda lõkkesuitsuste juustega muru peal, panna silmad kinni ning kujutada ette, et me ritsikasirina ja öötuule taktis vaikselt merelainetel õõtsume.
Tead, ma peaagu arvan oma piiritus häbituses, et ma tahan sind näha, jätkuvalt. Ja seepärast ma ükskord võtan kätte ning kõlis-plödistan sulle. Siis, kui mulle juhtumisi selline mõte tuleb. Ja küll ta alles tuleb. Sul on seega põhjust karta, oo surelik!
*teeb erinevaid elukardetavaid jõu- ja ilunumbreid*
Ja mul on haisev haisuküünal. Ma saadaksin sulle natukene purgis tema haisu, aga kuna ma purki hetkel ei leidnud, pead ise nuusutama tulema. Vabandust selle purgi pärast. Järgmiseks korraks varun endale rohkem purke. Ma ei tea ise ka kuidas ma niimoodi ilma purkideta saan... häbi peaks mul olema.
Et sanity drop sind ei jätaks! Ja kas sa ikka mõnikord omaette laulad ka? Oksju enju sa teed seda, päris üksinda ja niisama ja siis kui tuju tuleb?
Oh ja kui sa kusagil üht äraeksinud roosat lammast näed, siis tea, et ta põgenes minu unenäokoplist ja ma oleksin õnnelik kui ta tagastataks. Tänan juba ette, ma ikka kardan, et ta võib niimoodi üksinda halvale teele minna. Raske on see lambakarjuse elu.
Oi ja see on ka tähtis, et mul on maal üks väike sinine traktor. Küll traktorist oleks naljakas olla. Muudkui kolistad oma pisikese värvilise trakotirga mööda põlde ringi ja tunned sellest rõõmu.
Ning ei, ma ei kirjuta siia romaani, miks sa nii arvad. Oled ikka naljakas küll :)
Varbad krõnksu, pea püsti, saba rõngasse ja läheb lahti. Elu on üks pasameri ja sina kui lilleke selles.
Ma ei tea ise ka, miks ma niimoodi muudkui kirjutan, aga ma vist tahan seda teha. Küllap põhjendust päris täpselt pole ka, see olen vististi lihtsalt mina.
Mina tegin selle videojupiga üks-null ja blokkisin ära.
Ja su järgmise postituse lõppu lugedes märkasin, et said jooma peale.. korraks.
Postita kommentaar