Mitte midagi pole öelda.

Teate, mind vist solvati täna.

Üks tüdruk minu klassist küsis mult, mida ma parajasti kuulan. Vastasin talle, et Miyavit.
Tema: "Mis muusikat ta teeb?"
Mina: "Neo visualizm."
Tema: "Mis see on?"
Mina: "Ehh, see on mingi jaapani... pop-rock-julla...?"
Tema: "Aa, Tokio Hotel!"

TOKIO HOTEL!

Lisaks olen ma juba umbes kuu aega järjepidevalt palavikus, meie tänavat ehib nüüd mingi keeksima Suur Kanjon ja ma jään võib-olla oma haiguse tõttu mitmes aines suvetööle. Elu on lill.

--------

Meri! Kui meie

' vait jääme, raadio kinni keerame

' ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista -

' meri!

' Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi -

läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski -

' meri! Magame, ärkame, töötame, sekeldame,

ei pane tähelegi, aga

tema ikka,

' ikka,

' ikka,

asja ees, teist taga.

--------

Täpid ainult selleks, et ta ilusti kujus püsiks - miskipärast kardan, et ta ei tee seda...

Mul ei ole mitte midagi öelda.