Banaan

Niisiis. Palun vaadake seda filmi. Leidke TVst, ostke DVD, tõmmake netist, ükskõik. Vaadake seda filmi. Nii otsekohest ja erapooletut filmi pole mina sel teemal ammu näinud, kui üldse.

Muide, reklaamklipp pole üldse nagu tavaliselt, et topime kõige huvitavama osa kokku, küll siis inimesed vaatavad. Seda filmi tuleb vaadata.

Tegelikult tahtsin ma hommikul hoopis millegist muust rääkida, aga siis ma vaatasin seda filmi... Nüüd tagasi selle hommikuse teema juurde.

Eile õhtul istusin ma sohva peal, sõin koeraga kahekesi küpsiseid (kusjuures koer nautis neid vist isegi veidi rohkem kui mina), ja hiljem joonistasin süles puukängurut (ausõna, ega mul siin midagi targemat teha ei ole), koer mõnusalt ja soojalt külje all nohisemas.

Ja siis läksin magama, koer tuli ja sättis end tekinurga peale. Natukese aja pärast nihkus lähemale ja toksis ninaga - "süga!" Ma siis sügasin. Pool tundi sügasin, sest kui ma lõpetada üritasin, hakkas ta kiunuma ja ninaga toksima. Ai, mu käsi, ai! Aga lõpuks saime ilusti tuttu. Koer niheles terve öö lähemale ja lükkas mu lõpuks päris vastu seina. Poole öö peal, umbes siis, kui ma olin okupeerinud oma padja koha, litsunud end vastu peatsit ja toetanud jalad seinale, sest mujal ruumi polnud ja koer nühkis ikka lähemale, mõtlesin ma, et nii head sõpra ikka annab otsida. Teist temasugust mul ei ole. Noh, ehk mõni hobuelajas... Aga ma ei oskaks nendega nii kaua. Nad mõtlevad teistmoodi. Hoopis teistmoodi.

Ja siis ma mõtlesin veel: tema on ju minu oma, miks nad siis ta ära viivad? Alati nad viivad ta ära. Kõiki teisi on nii lämmatavalt palju minu ümber, ja ma üritan naeratada ja olla tore ja nii edasi, aga tegelikult ma tahan lihtsalt oma koeranatukest. Et talle küpsist anda või oma sõrmi soojendada. Või et mängida, haukuda, tirida...

Eile õhtul, enne kui ma voodisse läksin avastasin ma, et mu koerale maitseb minu puidust kausitoorik. Suure tüki näris välja, aga õnneks ainult pärast, mida pidi seda igale poole kruvida saab. Ma võtsin talt selle ära, kui ta valesid osasid närima hakkas. Võtsin talt selle ära, panin laua peale ja mõtlesin ikka, et kuidas oleks, kui ta kogu aeg siin oleks - kas ta oleks igavene memmekas? Või võtaks ta mind kui mööblit? Või oleks meie vahel veel suurem arusaamine?

Mine tea.

Mina näiteks tahan Mütofestile minna ja rollikat.