Kuidas elu on perses ja ilm hukas

Tere.

Ma olen elus! Päriselt ka...

Vahepeal on asju juhtunud. Ma olen waldorfiseerunud ja korraldanud Intellektikat ja... aga need, kes seda loevad, on kõike niikuinii kuulnud. My internet fanclub is not big!

Üldiselt ma tahtsin halada. Teadmata põhjustel on mul viimastel päevadel hämmastavalt viltu vedanud.

NELJAPÄEV:

Ma arvasin, et paanikahood on otsas... aga nähtavasti mitte. Tänu sellele on matemaatikaõpetaja arvamus minust kõvasti langenud JA klassi oma. Hurraa.

REEDE:

Suuremat sorti nohu ja köha. Nngh. Ei lähe kooli, peaasjalikult mitte just nohukäha pärast, vaid vaimsete häirete tõttu. (Ma olen nagu mingi seevaldist ärakaranu?!)

LAUPÄEV:

Hommik algab valusalt ja nohuselt. Pole hullu, pole hullu. Ajan end püsti, pessu ja linna.

Esiteks on vaja minna ema töö juurde, et laadida fotokast maha pildid ja skännida Helena vihik - AGA TÜNG! Seal pole kedagi. Seda oleks võinud ema mulle muidugi öelda.

Olgu, edasi Lõunakeskuse juurde Bauhofi. Ketti ja lille. Ketti pole küll päris sobivad, aga midagi ikka on. Näen täpselt, kuidas nr 6 nina eest ära sõidab - okei, ootan järgmist pool tundi. Kell tiksub, tiksub... Siis ta seisab veel sajas kohas, lõpuks jõuan koju 10min enne, kui vaja väljuda sünnipäevale.

Jep! Triinul on sünnipäev! Jeeeee! Selleks on vaja sõita rongiga Jõgevale. Võtan oma sadatuhat kompsu ja kihutan rongi peale. Aga tunnelis väänan jala välja... mõnus KRÕMPS käib ka. Liipan siis platvormile, kakerdan seda mööda rongiukseni. Veel viimased poolteist meetrit, silmist lööb sädemeid... ja rong paneb lihtsalt uksed kinni ja sõidab minema. Hurraa.

Edasi kutsun ema järele, kes omakorda kutsub takso, et sõita traumapunkti. Muidugi olen ma tagumise platvormi peal ja oma kompsudega ühel jalal õigesse kohta kakerdada on ai.

Taksos aga... taksos jõuame ainult minutikese istuda, KUI TA JUBA PÕRUTAB VASTU POSTI. Vastu posti. Mingi laps jookseb tee peale ja juht põrutab KÕMAKI! vastu posti. Mina muidugi toetun kõige täiega oma jala peale... Noh, ootame, kuni uus takso saadetakse ja sõidame traumasse.

Seal kästakse mul saabas ja sokk umbes sada korda ära võtta ja tagasi panna, tehakse KAKS röntgenit, mille jaoks on vaja jalg ebainimliku nurga alla väänata (ma oleks võinud ju iseennast keerata?), lisaks on röntgenkiirgus üks vastikumaid asju, mida ma tean.

Oh shit, no birthday for me.

Thank you, come again.