Mütofesti heietus koos HISTOORIAga

Soerd käis Mütol ära. Ja ta on sellest ikka veel väga Mütomullis ja vaimustuses! Nüüd on see aeg, kui sul on võimalus jätta vahele järgnev ülipikk ja detailne heietus Soerdi isiklikust Mütofestist ning elada oma elu edasi õndsas teadmatuses.


Sest see ongi minu
MÜTO SAAGA


Kogu saaga algas muidugi pakkimisest. Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et pakkimises olen ma viimane oinas. Kui ma lõpuks siiski piisavalt suure koti leida suutsin, oskasin vaatamata kogu planeerimisele siiski pakkida kerged asjad alla ja rasked peale. Aga see olen ju mina. Õnneks ei läinud miski lömmi ega katki ja 90% kaasatassitud asjadest leidsid omale otstarbeka kasutusviisi.

Transportides ennast, kotti ja telki bussipeatusesse veendusin aeglaselt, kuid kindlalt, et nendega ma ilma suuremate raskusteta Kassinurmele ei jõua. Ja see oli väga tõene teooria, sest kuigi bussis oli väga lõbus ("See oli loll." "Rolli-sisse-rolli-sisse..."), oli see kilomeetrine marss minu vaeste lömmis õlanatukeste jaoks siiski liig.

Minu suureks kurvastuseks avastasin ma, et mind ei üllata enam eriti millegiga - neiu ja noormees, kes rõõmsalt naeratades meist möödusid, omavahel kokkupandud telki loopides, tekitasid ainult tunde, et olen õiges kohas. Paelad käes ja sõnad peale loetud, tegime esimese katse telkida põlla pääl, kuid hiljem koliti meid väga resoluutselt metsa vahele, kus oli kõvasti vähem ruumi, aga selle eest kõvasti rohkem jorsse. Nemad ei paistnud näljasurma kartvat, sest nende geniaalne äriplaan pidi kindlasti meeletult sisse tooma. Kõigist neist erinevaist poomispakettidest leidis igaüks oma!

Aga peale telkide üles panemist ei olnud küsimustki, mis me nüüd teeme - Kassinurmel on ju kiik!

Neljapäev möödus peale olmeliste murede üldiselt väga rahumeelselt, õpihimuliselt ja uimaselt. SCA jättis väga hea mulje, ja hiljem rootslaste telgis veendusin veel, et see ON hea asi.

Reede hommikul tegin telgis silmad lahti ja ütlesin endale - Nii, ongi käes, Mütofest on alanud, roll on olemas, miks ma siin olen? Seda olukorda parandada oli lihtne ja varsti olingi ma mingil määral rollis ja muidugi kiigel. Selle lüheldase aja jooksul, mil ma rolli mängida sain, tuli selle kohta muidugi üllatavaid fakte välja - näiteks see, et ma olen pärit nudistlike kalduvustega maaaluste perekonnast ja lisaks, et minu auväärse vanaisa nimi oli Sport.

Aga nagu ma juba mainisin, ei olnud mul kaua aega lolli rolli mängida (muidugi hiljem sai ka mõned killud rolli pillatud) - Vanakaru värbas mind oma tõlgiks. Nimelt oli temal kange tahtmine rootslastega lobiseda, aga tema inglise keel olevat nagu koeral - aru saab, aga suurt ei räägi. No ma siis olin tema suuvooder, kuigi kahetsusega pean teatama, et kolmandik tema jutust tõlkus ümber "Ee, tõlkimatu sõnamäng!"-uks.

Oh ei, ma ei kurda, rootslased olid viimseni lõputult ehedad inimesed, TÄPSELT sellised, nagu ühed riinäktorid tegelikult olema peavad! Isegi nende telk oli seest ilus, mitte plastine ja kole nagu meie omad. Au ja kiitus taevani, ootan neid vägaväga ka järgmisele Mütole, kusjuures ise nad ütlevad, et on seda juba Rootsis propageerinud ja ilmselt on neid ka oodata, suuremas arvus kusjuures. Ka selle võib neile andeks anda, et esimese hooga mulle kaks suurt lonksu viina sisse joodeti - maitses päris hää - kuigi pooleldi oli see ka Vanakaru süü. Surgatakse mingit asja nina alla, Vanakaru ütleb, et proovi-proovi, seda mulle muidugi ei öelda, mis see on. Ka selja tagant utsitab keegi: "Proovi, proovi!" (Hilisemal juurdlusel selgus, et see oli üks Vanakaru häälikuid matkiv rootslane, kes tegelikult ei teadnudki, mida ta ütles.). Nende telgis olin vahelduva eduga Müto lõpuni, väga lõbus oli! Üks neist andis mulle mingi tikkimistöö ka teha, väga lahe temast! ^^

Muide, rootslaste siider on viis pluss, aga õlle on solk.

AGA SIIS! Siis algas õhtune trall! Ja ohohoo, sellist tralli pole minu varbakesed küll ammu tunda saanud.

Vilkaci rebis väga kenasti alguse sisse, kakelus oli väga tubli ja muusika ehtne ja hea.

Auli on Mütofesti raudvara, ja Mati spekulatsioonid järgmiseks aastaks neid mingi Saksa veidrusega asendada ei pälvi minu heakskiitu ÜLDSE MITTE. Juba soundchecki ajal oli esimeste trummilöökidega tunda, et SIIT MIDAGI TULEB. See meeletu jõud, rütm ja meloodia, millega nad otse õigesse kohta virutavad, on Mütofestil lausa vajalikud.

Tyr - Üldiselt pean ütlema, et ilmselgelt olid nad ehmunud nii tillukesest ja haledast rahvast. Oli näha, et täie rauaga nad ei põrutanud. Siiski oli täitsa hea, isegi meil, kes me suure headbangiva rahvamassi taga kepsutasime. Tõestisündinud dialoog:
Heri: "Hail to the...?"
Rahvas: *hämmeldunud vaikus*
Naishääl rahvamassi tagant: "HAMMER!"
Tõesti inimesed ei teadnud?!

Aga peale Tyri kontserti kleepisin ma end külge K2rtsule, kes end omakorda osavalt Tyrile külge kleepis. Mati andis meile käsu poistele süüa anda ja seda me tegime. Ahjaa, mingid veidrad groupied mähkusid aukartustäratava kiirusega nende ümber. Tuli välja, et Tyr ööbis samas külalistemajas, kus groupied tahtsid ööbida, aga kuna Tyr oli seal, siis groupied ei saanud seal ööbida vaid pidid telkima. Naersime pihku. Tyr sõi ja rääkis. Rääkisid seni, kuni saabus nende trummar alkoholiga - siis pidid nad minema. Aga enne teatasid nad, et tuleksid hea meelega Mütole, aga et seda peab nende bookeriga arutama. Üldiselt on meil K2rtsuga plaan nad järgmine kord kiige peale kupatada ja korralikult läbi loksutada. Kui Mati muidugi nad kutsub. Palun kutsu? Nad olid ju toredad!

Peale seda töllerdasin ma natuke ringi - folk tunne oli, aga kõvasti parem folk tunne, kui folgil endal! Üle terve ala käis seesama rütm, aga igalpool oli see uus ja omamoodi, ja see oligi hea. Lõkke ümber lõi laineid keegi noormees Lätist, kes muide ka muul ajal oma oskusi demonstreeris, ja pean mainima, et need olid väga head. Lõkkeseltskond naeris ja laulis, mörises ja häälitses. Hea oli.

Aga Sepikojas see-eest sai kuulda Päris Ehtsat Meestelaulu - mida see tähendab? See tähendab, et kõvad mehed avastasid, et niisama on loll sepikojas istuda ja hakkasid laulma. Laulud olid muidugi meestele omaselt nilbed ja jõuga lauldud. Sepikojas kuuldi ka imelisi heietusi Karmuse seiklustest siiliga ning näha sai ka päris siili K2rtsu süles. Loomaaed mis loomaaed.

Magama kell kolm, üles kell pool üheksa.

Hommikusöök. Toitlustus oli üldiselt jama :) Aga mis ma kurdan, ega ma seda niikuinii saama ei pidanud!

Kirivöö töötuba. Ma tegin suure vaevaga viis sentimeetrit vööd... Ja siis sai eluisu otsa. Seekord ei tulnud asjast midagi välja, aga ehk mõni teine kord... See oli lihtsalt niivõrd ajukepp, et minu aju sai otsa selle peale!

Rootslased asutasid end Vanakaruga mingisse nahatehasesse minema, ja kui nad tagasi tulid, sai juba kaugelt naerda - tulevad nahahunnikud, pisikesed rootslased vahel. Siin on Rootsiga võrreldes meeletult odav, nad pidid suurest õnnest peaaegu silda viskama.

Aga SIIS! Siis ründas mind Mati. Kargas nurga tagant välja ja teatas: "Nii. Sina. Väravasse. Tuled kohe minuga kaasa." Ma siis läksin... Ee?

Üldiselt lõppes see sellega, et ma tegin kaks 3.5 tunnist vahetust piletimüüjana. Õhtul venis see lausa kontsertitesse, ja siis teatasin ma Matile, et ma tahan nüüd kontserti vaatama minna. Arenes järgnev dialoog:

Mati: "Noh, eks me kõik kannatame siin koos sinuga..."
Mina: "Aga mina maksan selle kannatamise eest!"
Mati: "Oi, no see on nüüd küll natuke ebaaus... Saad raha tagasi..."
Mina: "Ma EI TAHA raha tagasi, ma tahan kontserti kuulata."

Asi tipnes sellega, et ma ikkagi sain kontserte kuulata. Aga raha andis Mati mulle ikkagi - mitte et ma kurdaks! Väga tore. :) Aitäh. Olen järgmine aasta jõudumööda ka abiks, kuigi abitöölisena ei taha tulla. Parem maksan ja otsustan ise, mis ja millal teen. Aga aitan ikka!

Aga vahetuste vahel (vahete-vahel) vaatasin ma korra mingit mõõgaturniiri ka - naerda sai kõvasti. Minu kaastundeavaldused siitpoolt lähevad Turmakolli prillidele, kes õnnetumal kombel pooleks raiutud said. Hea veel, et pea nende vahel terveks jäi. InBoili rüü sai vist ka suhteliselt surma.

Seega, silkasin kiiresti-kiiresti lavale, sest soundchecki oli juba pikalt-laialt tehtud, mine tea, hakkavad hullud veel pihtagi. Lokeerisin teised ahvid ja oligi kogu moos - me tantsisime end jälle vigaseks!

Krauka teeb vist ainsana seda päris õiget Islandi muusikat, ja väga hästi teevad! Mõnus ja hea oli!

Vägilased - No minu jaoks jäi veidi lahjaks, aga selle kompenseeris suuuursuuuuuur tants! Seebu tantsis ennast vist päris lapikuks, ja Gala ka. Tublid! Meie leppisime lihtsalt lõputute usside ja muude asjadega... Lahe oli!

Oort - No selleks ajaks olid kõik juba segi kamminud, ja keegi ei paistnud NIIVÄGA kurvastavat, et meid lava pealt ära ajada. Mingid kutid kaklesid. Hästi kaklesid. Aga pärast lasti meid tagasi ka, ja ma ütlen, Oorti kontsert oli viis pluss! Elekter kadus ära. Sünter pani oma lõõtsaga edasi (või mis garmoška tal ka oli), ainult neist oli kahju, kes oma pille ilma kõlariteta mängida ei saanud. Aga elekter tuli tagasi. Peale Oorti kontserti olin läbi nagu läti raha, aga kurask, kui hea oli olla!

Peale seda natuke töllerdasime ringi, kuni K2rts mind kõikide Matide ja ollustega tantsima kutsus. Lavale ilmusid eikusagilt välja ohtrad jämmijad. Ee - naljakas oli :D Ja veidi väsitav. Ärge visake mind, suvalised purjus noormehed! Aga üks aeg imbus lavale Krauka onu - teadjad oigasid juba ette - ja hakkas laulma. Tegelikult oli väga ilus ja lahe laul, aga see läks muudkui edasi ja edasi ja ei lõppenudki ära... Mati pidi isiklikult vist varsti nutma hakkama. See oli tõesti nagu Kalevipoeg või midagi, me ei jõudnud enam ringi tatsatagi! Aga otsa ta sai ja hea ta oli.

Peale seda laiplesin ühe rootslasega muru peal ja tsättisin absoluutselt kõigest. Ta lubas mulle nahast jalavarjude lõikeid saata ja andis mulle laheda nahast pudeli, mulle meeldib see pudel väga, ja kuidas nad neid teevad on eriti lahe.

Kondasin ümber sõlli.

--------

KUSKIL
Impressioon

Öö on Hobune järvele tuli
Vaikselt hobune tukkus
Vahtu kriimudes külgedelt
mista vee sisse kukkus

Päitsed langesid väsinud peast
Vee sisse pudenes pelgus
Hobuse silmad langesid peast
järve ja otsivad selgust

Uneta järv Vett põletab kuu
Vaikus Ei hakka Ei hägu
Vesi Nii selge Sääl uitab ju
hobuse unenägu!

--------

Magama kell kolm, üles kell pool üheksa.

Nühkisin pool päeva mingi noaga puutükki. Tegelikult oli hea ja huvitav. Saagiks sain lepapaku, milles on õõnsus ja katkise näpu. Vähemalt läks mul paremini kui Jaanusel (arstitädi vist arvas, et tal on suitsiidsed kavatsused!) ja kauss on ka täitsa OK, ta pole lihtsalt valmis. Veel.

Üldse oli pühapäev kuidagi eriti uimane ja väsinud moega. Loogiline küll, aga see larbipohmaka ja muusika koosmõju hämmastab mind alati. Hea tunne on. Kuulasime veidi Tulli Lumi ja üritasime ainsatena veidike jalga liigutada... ei tulnud välja... aiaiai mu varbakesed... leotasime neid sõllis ja kirusime teravaid lavalaudu. Nädalake olid vähemalt jalatallad katkised. Mingi aeg tantsisin ma nad täitsa veriseks, aga pole hullu, muusika ravib kõik haavad! ...või vähemalt aitab neid ignoreerida.

Käisin ometi kord hiies. Sidusin linti. Hiis on hea. See aasta seal isegi ei telgitud.

Celtic Circle jaoks polnud lihtsalt aega, tegime kiirkorras kõik telgid tühjaks, sõime toiduülejäägid ära ja pressisime asjad kottidesse. Sayonara, Kassinurme, aga ma tulen varsti tagasi, ausõna. Varsti! Ma tulen!

Aga lahkumise kohta võiks kirjutada erealdi pisikese saaga. Vähemalt peaks sellel olema pool lehekülge Kalevipojast eraldatud, niivõrd imelik oli see. Osad said häälega minema. Meie ei saanud. Meie panime laagri bussipeatuses püsti ja nõmetsesime TÄIEGA! Eriti vastikud olid need, kes Kassinurmelt Tartusse sõitsid, auto varustust ja larpareid täis... Nad naersid meie üle! Ja teised autod vaatasid lihtsalt eriti kahtlaselt. Aga üks hetk tuli ikkagi buss. Ja me saime Tartusse. Ja siis ma sõitsin bussiga kodoje. Ja edasi ma ei mäleta.



--------

HISTOORIA

Ohh
vitsiaalne ennelõunakene.

Prohh
makahõnguline päevapärakene.

Puhh
galteeriline eelõhtukene.

Põhh
melanhoolinine koidutunnikene.

Psühh
asteeniline priske põlvekene.

Ha-ha-ha
jalooline äraolemisekene.

--------

P.S. Ma olen üsna kindel, et palju asju on hästi valesti, aga ma lihtsalt ei mäleta enam. Samuti on mul tunne, et väravas olin ma hoopis reedel, ja see tähendaks ka, et rootslased käisid nahka ostmas just siis. Live with it. I sure can. Muide, nii hea ilmaga Mütofesti pole veel tehtud ja nähtud!

(Kui keegi siiani üldse jõudis, siis vabandan veelkord, et kõik ühte posti toppisin. Blogger keeldus teisi poste tunnistamast. Ühtlasi õnnitlen teid ja pakun läbi ekraani pulgakommi!)