See kõige esimene Jaanipäevajärgne, luuletuste ja muu juustuga

Tere, kõik suured ja väikesed, kuigi sel pole tähtsust, ilusad olete ikkagi. Mina olen Soerd, ja mina kolisin siia. Remont on veel tegemata, aga küll jõuab. Tere!

--------

MÄLESTUS

Üht suksut näen vantsimas tuules.
Ta üle on häitsmete lend.
Piits plaksub. Ta ohkab seal tuules
ja kepphobuks soovib end.

Ja piitsavars murdubki! Meeltest
kustub meeletu nüri rihm.
Aeg tuli! Ja rähmas silmad
ravib õitsmise valge vihm.

Ja suksuke lendu tõuseb.
Ta pilvedel pehmelt käib.
Kas paistavad kauged ilmad?!
Ta Päikest vedavat näib ---

----

See sai mõne aja eest kirjutatud, ja ilmselt on seda natuke hilja siia toppida, aga näete, Soerd on oma valikutes natuke rooste läinud. Aga nüüd olen vaikselt näpukesi pliiatsi ümber sättinud ja hakanud jälle laulma ja joonistama ja kirjutama ja tegema igasuguseid asju. Teate ju küll, kuidas see käib.

Soerd kolis ära. Suvel pole pimeda emopesaga midagi peale hakata. Nüüd olen ma IDIAANLANE. See tõlkub ilmselt millegi "metsaeluviisilise hullumeelse" kanti. Mina olen rahul.

Soerdisodi blog suri välja, ma olin lausa apaatne, sest lihtsalt nii palju oli teha ja kevad tuli ja ohhohoo, siis ei saa ju ometi netti emotseda, on vaja väljas ringi silgata ja laulda ja röökida ja vahel natuke magada ka. Kõigest sellest, mida ma vahepeal korda saatnud olen, ei pea ma vajalikuks heietada. Kes teab, see teab, kes ei tea, see ei peagi teadma ja ilmselt teda ei huvita ka.

--------

***

Täna me vahel tuksub
tuhande vahtra mahlu.
Ja homme ma tulen,
puudeverest puhtakspestuna -
nii puhas, kui üldse võib olla see,
kes läks läbi elusa puu -
süda läbi puusüdame,
süüdivus läbi puusüü
ja käed läbi kartlike okste -
nii puhtana tulen su juurde
ja murdun endaks
su pilgus.
Tunned vahtrasuhkrut veel suul.

--------

Noh. Nüüd oli jaanipäev. Igati mõnus, aga millegi erilisega välja ei paistnud ja kuigi kaua meeles ka ei ole. Lihtsalt tõdesin, et suvi on suvi ja sinna pole midagi parata. Kepsutasime üle lõkke ja sõime ennast ogaraks, ujusime ja tegime muud lollust. Olime ja ollasime ja kõik oluline oli nii kaugel ja väike jaanimardikas metsa vahel oli rohkem elus kui kogu maailm ja näitas seda ainult neile, kes nõus oma elu kõrvale lükkama.

--------

***

On juunikuu, jaanikuu, juuni,
ma valmistun alles sünniks,
seepärast sind, paljast ja pruuni,
võin vaadata kauem kui sünnis.
Võin vaadata lihastest luuni,
käin läbi nii kurgust kui kõhust,
võin vaadata südamest suuni -
pool, kolmveerand sinust on õhust!

Ja õhus on toomingavalgus
ja hämarad kiriküüdid
ja paganlik jaanikuu algus
ja kristliku kiriku müüdid...
On õhus mu sündimiskünnis,
on jaanikuu-juunikuu, juuni.

Kõik alles on.
Alles ma sünnin,
ja küünitan kohe su suuni.

--------
(See oli Muhvile, vait, põhulõuad!)

Aga sellesse jaanipäeva põimus sisse üks teine jaanipäev, pigem jaaniöö. Too teine oli see Päris Õige Jaaniöö. Meie oma oli ainult üks nendest varjudest, mis temast ajas edasi kumab. Aga see päris jaaniöö tuleb ka vahel. Aga ta tuleb vaikselt, tuleb siis, kui vaatad lõkketuld või sedasamust jaaniussikest. Vahel siis ka, kui kõik parajasti millegagi tegelevad ja sina istud, käed koera karvas, ja ümised talle vaikselt mõnda regilaulukest jaanitulest ja tema kuulab sind suurima huviga. Siis tuleb samal ajal meelde see kunagine Jaaniöö, kus sind kunagi olnud ei ole ja see kord, kui üks närviline täkupoiss näitusel jäi laulu kuulama ja hoidis pool tundi nina sinu õlal, vaikselt, liikumatult. Ja toksis ninaga, kui sa vait jäid - veel! Ja kuidas mammike läks mööda ja luristas ninaga: "Kohe näha, et parimad sõbrad, nii ilus!" ja sina vastasid, et pole selle hobusega varem lähemalt kokku puutunudki.

--------

***

Ööbikud tulevad toa taha salusse
vist juba sajandat suve.
Sirelilõhn lendab talust talusse,
lüpsisoe õhk matab une.

Lõhnab ja õisi loob pilvedest maani muld -
kes praegu magada suudab!
Liiati tehakse jõe taga jaanituld,
kumedaid hääli oli kuulda.

Naised, näe, lähevad heledas pimedas,
üks unist lapselast kannab.
Pahtundkäelised, printsessinimega -
Armiida, Maria, Johanna...