踏みにじられたって　むしりとられたって　咲き誇ってりゃいい
信じ続ければいい　雨降んなくっても　日が当たんなくっても
涼しい顔して　知らん顔してさ　道に迷ったって誰かに聞けばいい
夢見失ったってまた目を閉じればいい
そしていつかまた咲いてやるのさ　大きく手を広げて
陽の光の差す方へ

(Copyright Masakarasu)

Tõlkige endale ise, kes tahab. See ei ole tegelikult tähtis.

Üldiselt on mul plaanis muuta kujundust, nagu ma alati teen... See on lihtsalt nii lõbus, ja kaua sa seda rohevalget ikka krõllid?

Niisiis. Asja juurde. Mis ma vahepeal tegin.

Koolis käisin. Meid hakatakse nüüd siis retsima, ja juba reedel näidati ette, mida see tähendab. Võimlemist igal teisel vahetunnil koolimaja ees järgmise nädala jooksul pluss kolerets millalgi reedel. Ma püüan ikka osa võtta, aga ma ei tea, mida mu tervis sellest arvab, kui mitte hästi, siis ma jätan vahele, andke andeks. Aga ma püüan. Lihtsalt ma ei leia, et hiljem peaks SLÕhtuleht mind mööda haiglat taga otsima, et saada intervjuud kopsupõletiku, murtud selgroo ja mõne munamängust saadud erilise HIV-tüve kohta.

Mul oli sakslane. Täitsa tore teine, ja meil oli lõbus ka. Veidi tige olin, sest Leppoja ütles "paariks päevaks", aga lõpuks oli ta siin laupäevast neljapäevani. Elasime üle, kuigi hästi kitsas oli (Meid oli viis pluss koer. See on kolmetoaline korter). Aga neljapäeva hommikul andsin talle villased sokid ja toppisin bussi peale.

Kolmapäev on tegelikult see, millest tahan eriti hädaldada. Huhuhuuu.
Hommikul olid tunnid. Need olid viimane ajukepp. Peale matemaatikatundi oli mu aju sellises seisundis, et ma ei julgenud enam eriti nuusata ka. Tahvlile ilmusid üksteise järel veidrused a´la kaks astmes kaks astmes kolm...

Peale seda pidi mul olema samal ajal kaks koosolekut, peale seda samal ajal kaks koosolekut pluss kaks asja, kuhu mul oli vaja minna. Jätsin julmalt kaks kolmandikku ära. Käisin Tabula Rasa koosolekul(see on meie koolileht), mis arenes minu ehmatuseks korraga ÕOV koosolekuks, aga nüüd olen ma igatahes mõlemas kirjas. Peale seda jooksin kiiresti kusagile Kuu tänavale, et üles korjata parmupill ja sealt sibasin jalgsi Soinastesse Tarbatu koosolekule.

Mulle on sellised koosolekud väga mokkamööda, kus lõppkokkuvõttes saab päris palju otsustatud, päris palju tööd tehtud ja kõvasti naerdud ka. Tarbatu oma oli täpselt selline tubli. Ka InBoil meeldib mulle väga. Me ei vaidle, et ta on ego ja teiste suhtes nõudlik, aga just selle ego ja nõudlikkusega saavutab ta selle, mida ta tahab. Ja ta tahab neid asju, mida mina ka tahan. Koosolekul olin mina see vaeseke, kellele protokoll sõrmede vahele visati - ma tegin, mis suutsin, aga noh... Eks näis, kui mõni Hallsilm mul pea maha lubab võtta, siis ma vähemalt tean, et pean rohkem pingutama. Aga nüüd toppisin selle arvutisse ja kärab ära küll. Ehk peaksin mainima, et ühinesin Tarbatuga? Ehk... Aga koosolek kestis poole ööni, mispeale ma veidi otsisin oma sakslast linna peal ja siis sain koju tuttu.

Neljapäeval me rääkisime Susaga koolisööklas ja jõudsime järeldusele, et me oleme ikka eriti veidrad. Aga kuramuse SUPERMÄNNID sellegipoolest! Me oleme haiglaselt tegusad!

Oh. Tegelikult ma tean, et neid päevikustiilis bloge pole üldse huvitav lugeda. Ma arvan, et ma võtan selle posti siit kunagi ära, aga ma olen hetkel haige ja see paneb mind nõmedaid asju tegema...

Haige on üldiselt nõme olla.

Ja nüüd tulevad viimase aja luuletused LIHTSALT JÄRJEST. Ei viitsi ega suuda mina neid teksti vahele toppida. Täname.

Lisaks veel nii palju, et esimene sai kirjutatud palavikus. Teate ju küll. Paistab läbi.

--------

SISEMIK

luine sild mu jalge all
silmadeks mul söed
ümberringi valge hall
käsipuud kui löed

ümberringi teravaist
vikatitest vaip
olen veel vaid terav vaist
nürimata taip

jalad käivad luisates
tee saab vahuriviks
piisku kiljub tuisates
tardub ihu kiviks

heljub hahkjas tinagi
välgub valge nõel!
Olen Surm! Ja minagi
tasa hiilin jõel

--------

Veidi aja eest meenus mulle Manija. Aga hoopis teist värvi. Umbes siis, kui hästi külm oli ja isegi lund tuli natuke. Kõik saab otsa, aga meri on ikka veel siinsamas, minu varvaste all. Kui ma neid liigutan, siis pritsib. Natuke. Nii natuke, et teie ei näe - aga mina tunnen. Soolast vett katkitantsitud jalgade peal. Ja siis ma tunnen ennast jälle elusana, nagu Mütofestil. Aga seda juttu te juba teate. Nagu Minea just praegu ütles: Ja oi kuidas me järgmisel aastal end katki tantsime ja kiigume ja oleme. Ja ritsikad siristavad meile hoogu juurde ning augustikuude soojus paneb õnnelikult varbaid pehmesse mulda suruma.

--------

HOIATUS

ära mängi pilliroog hakkab kõhisema roopillipuhuja vakata
lõikeheintest tõuseb september ja vaatab tinase
pilguga su juukseid kus sa ei saa enam kunagi
kustutada aastate laastavat tuld su käed
pudenevad küljest sa püsid veel üksnes tühjadel märkidel
vastu tühja linna toetad sa oma selja aga
raamatukogud paiskuvad su puudutusest
välkvalgeks tolmuks mis vabastab su liivalinnused
ja muistsed linnud nende tornidel ja laotuse kuhu
nad vihinal kaovad kõik viimne kui tera Ja meri
septembri hall meri murrab pilliroo matab enese alla

--------

Kunagi suvel, kui ma Pärnus käisin. Öö oli ilus. Öine Pärnu oli ilus. Üksinda. Päris üksinda. Minu Pärnu.

--------

IGAVENE KASS

Vana kass istub rõduuksel ja vaatab öösse.

Üle tee on vana must maja.
Sosinad libisevad üle äratallatud rohu,
siluetid kükitavad kuivanud lehtedega
põõsaste taga
ja liiv ragiseb nähtamatu ligineja jalgade all.
Kõrvalkorteris paneb vana viiuldaja pilli vutlarisse
ja silmad kinni.
Maja üle tee laguneb pimeduses tolmuks
ja hajub.
Aga vana kass istub rõduuksel
ja vaatab öösse.
Tasane tuulehoog liigutab karvu
kassi seljal.

Kogu taevas on täis
kasside silmi.

--------

Ma sattusin jälle Mütomulli. Kas ma olen siin üksinda?
Teate, Mütofest hoiab mind praegugi liikumas. Kui ta edasi toimub ja hästi toimub, siis saab must igiliikur. Puhtalt Mütotoitel. Kas sellele annab patenti võtta?

Ma lähen magama. Kunagi saate ilmselt veidi mõistlikumat juttu ka. Kui ma nii tatine ei ole.
Kõmmadi-kõmm!