Because it´s white, something can be blended in
Fantoomsoerd on tagasi! Peale pikka talve-suve-paariaastast und on ta jälle siin, et jälle oma emohalaga pihta hakata. Viimane võimalus lahkuda!
--------
Yagate hito wa kegarete
Hito ga hito de somerarete
Tomo ni ikiru kono hoshi somete
Mizukara no kubi shimetsukeru
--------
Hito ga hito de somerarete
Tomo ni ikiru kono hoshi somete
Mizukara no kubi shimetsukeru
--------
Haa, nüüd sa ei saagi ära minna.
Üldiselt ma tahan ainult vinguda. Ma ei tea, mis see on, ilmselt mingit tõugu sügismasekas või midagi, kuigi seda olen ma varem ka tundnud ja see pole üldse see. Aga kui te tahate kogu aeg deprekat diagnoosida (ilma küsimata, mis üldse on), siis laske käia.
Ma leian, et asi on selles, et ma teen juba 11ndat aastat sama asja samas kohas samamoodi. Ükski inimene ei tohiks ju niimoodi üldse saada...?
Aga Muhv ütles, et ma teen valesti ja et ma peaksin teistmoodi tegema. Et ma peaksin mitte oma hingeelu lahkama selle kaudu, et ma ei viitsi kooli minna või selle kaudu, et ma inimesi tahan kanni saata, vaid selle järgi, mis seespool on... logisch, eks! Ja ma siis vaatasin sissepoole. Ja lõpuks ma leidsin mingisuguse hääle, kes korrutas paaniliselt "Ei ei ei ei ei ma ei taha ma ei taha ei ei ei..."
Mis ma siit nüüd järeldama peaksin? Et ma kuulen neid müstilisi hääli, millega on lähemalt tutvust teinud juba Volmer? Või et ma olen kassettmängija alla neelanud? Või et nii ikka ei saa. Muhv ütles, et nii ikka ei saa. Üldse on ta öelnud vähem, kui teised, aga targemini. Küllap siis nii ei saagi. Küllap mul oli õigus, kui ma otsisin võimalust vahetusõpilaseks minna, sest muidu ma ei pruugi üldse kooli lõpetada, sest ma lihtsalt ei suuda! Ausõna, kell on 8.00, ma istun kooli raamatukogus, kuulan Jagomöögu ininat ja mölinat teemal "tänapäeva hukkaläinud Marie," sest ma lihtsalt ei suutnud tundi minna. Täiesti füüsiliselt ei suutnud, sest mul on siiber. Mul oli juba teisel koolipäeval siiber ja ma ei kujuta ette, mida ma järgneva osa aastast teen, kui ma ei suuda hommikul tundigi minna, sest see kõik on nii dull, dull, so desperately dull!
"I want to become... a lion tamer!"
Mul on tegelikult veel natuke teile kõigile ja ühiskonnale üldiselt ette heita. Nimelt olin ma ükskord sunnitud raamatukogus osa võtma mingist ülikooli propageerivast infotunnist, ja seal küsiti, kelleks me saada tahame. Kuulsin vastuseid "Lasteaiakasvatajaks," "börsimaakleriks," "programmeerijaks," "ehitajaks..."
Ja mina ütlesin "kosmonaudiks," sest midagi muud mul öelda polnud. Ja kõik naersid. Muidugi, see oligi naljana mõeldud, aga nüüd ma mõtlen, et... kui ma oleks seda tõsiselt mõelnud? Kosmonaudid ei spawni oma space suitidesse, nad on päris inimesed, kes tahtsid ükskord kosmonaudiks saada. Nad tulevad kusagilt. Äkki tahan mina ka kosmonaut olla? Kas te tohite minu unistuse üle naerda? MIKS TE TOHITE?!
Samamoodi:
* Vahetusõpilaseks:
"Äh, ära mine, see ei tule õppimisele üldse kasuks..." (Kas sina, kes sa elad Tallinnas ja näed mind kord aastas kaugelt tead, mismoodi minu motivatsioonisüsteem toimib?)
"Äh, sa ei saa niikuinii hakkama, vaata oma hindeid..."
"Ma ei usu, et sa hakkama saad."
"See ei pruugi üldse nii mõnus ja huvitav olla, kui sa arvad." (Ma ei eeldagi, et see eriliselt mõnus on, ma eeldan, et see on teistmoodi. Kuulate ka üldse või?)
* Austraaliasse. Ma ei hakka parem rääkimagi... Aga üldiselt jah, otsin ma ikka veel isikut, kes tahaks minuga kaasa tulla. See ei ole tegelikult mingi jabur idee, aga ometi inimesed muigavad ja pööritavad silmi. Lõpetage ära! Ma tahan sinna minna ja kui ma midagi päriselt tahan, siis ma saan sellega hakkama! See ei ole mingi imetegu, ma tean paljusid inimesi, kes seda tegid ja ikka teevad ja see EI OLE mingi hullumeelsus!
* Üleüldiselt räägitakse mulle pidevalt, et mul on prioriteedid paigast ära ja ma ei tee õigeid asju ja ma teen valesid asju ja ma ei peaks üldse tegema neid asju, mida ma tahan, õigupoolest ei tohiks ma üldse tahta neid asju, mida ma tahan ja et lõpetatagu ära ja suunaku pilk jalge ette ja roomaku tuimalt edasi...
Te ei saa sellest ise ka aru, aga te surute mu maha ja hoiate mind kinni ja ei lase mul hingata. Ma ütlen seda neile, kellele te mind ei ootaks ütlevat. Võib-olla ütlen ma seda sinule, ja sa ei saagi aru, et sa midagi valesti teed, sest tegelikult sa ei teegi midagi valesti, vaid mina lihtsalt olen valesti ja jään sinu õigele maailmavaatele ette.
Kas te seda teate, et inimene suudab kõike, kui temasse usutakse. Ja kui temasse ei usuta, siis ta ei suuda midagi. Nii lihtne see ongi. Ja ei aita see, et "ma usun, et sa suudad keemia nelja saada," kui ma sellest ise ei hooli. Sest siis sa ei usu minusse, vaid sellesse raami, mis minu ümber on, aga millesse ma hästi ei taha sobituda. Vale mudel. Mina ju olen see, mida ma tahan ja mõtlen ja teen. Uskuge siis sellesse, kes ma tegelikult olen, mitte sellesse, kes ma olema peaks!
...ja ärge tallake mu kuubis!
Üldiselt ma tahan ainult vinguda. Ma ei tea, mis see on, ilmselt mingit tõugu sügismasekas või midagi, kuigi seda olen ma varem ka tundnud ja see pole üldse see. Aga kui te tahate kogu aeg deprekat diagnoosida (ilma küsimata, mis üldse on), siis laske käia.
Ma leian, et asi on selles, et ma teen juba 11ndat aastat sama asja samas kohas samamoodi. Ükski inimene ei tohiks ju niimoodi üldse saada...?
Aga Muhv ütles, et ma teen valesti ja et ma peaksin teistmoodi tegema. Et ma peaksin mitte oma hingeelu lahkama selle kaudu, et ma ei viitsi kooli minna või selle kaudu, et ma inimesi tahan kanni saata, vaid selle järgi, mis seespool on... logisch, eks! Ja ma siis vaatasin sissepoole. Ja lõpuks ma leidsin mingisuguse hääle, kes korrutas paaniliselt "Ei ei ei ei ei ma ei taha ma ei taha ei ei ei..."
Mis ma siit nüüd järeldama peaksin? Et ma kuulen neid müstilisi hääli, millega on lähemalt tutvust teinud juba Volmer? Või et ma olen kassettmängija alla neelanud? Või et nii ikka ei saa. Muhv ütles, et nii ikka ei saa. Üldse on ta öelnud vähem, kui teised, aga targemini. Küllap siis nii ei saagi. Küllap mul oli õigus, kui ma otsisin võimalust vahetusõpilaseks minna, sest muidu ma ei pruugi üldse kooli lõpetada, sest ma lihtsalt ei suuda! Ausõna, kell on 8.00, ma istun kooli raamatukogus, kuulan Jagomöögu ininat ja mölinat teemal "tänapäeva hukkaläinud Marie," sest ma lihtsalt ei suutnud tundi minna. Täiesti füüsiliselt ei suutnud, sest mul on siiber. Mul oli juba teisel koolipäeval siiber ja ma ei kujuta ette, mida ma järgneva osa aastast teen, kui ma ei suuda hommikul tundigi minna, sest see kõik on nii dull, dull, so desperately dull!
"I want to become... a lion tamer!"
Mis nüüd siis saab?
Mul on tegelikult veel natuke teile kõigile ja ühiskonnale üldiselt ette heita. Nimelt olin ma ükskord sunnitud raamatukogus osa võtma mingist ülikooli propageerivast infotunnist, ja seal küsiti, kelleks me saada tahame. Kuulsin vastuseid "Lasteaiakasvatajaks," "börsimaakleriks," "programmeerijaks," "ehitajaks..."
Ja mina ütlesin "kosmonaudiks," sest midagi muud mul öelda polnud. Ja kõik naersid. Muidugi, see oligi naljana mõeldud, aga nüüd ma mõtlen, et... kui ma oleks seda tõsiselt mõelnud? Kosmonaudid ei spawni oma space suitidesse, nad on päris inimesed, kes tahtsid ükskord kosmonaudiks saada. Nad tulevad kusagilt. Äkki tahan mina ka kosmonaut olla? Kas te tohite minu unistuse üle naerda? MIKS TE TOHITE?!
Samamoodi:
* Vahetusõpilaseks:
"Äh, ära mine, see ei tule õppimisele üldse kasuks..." (Kas sina, kes sa elad Tallinnas ja näed mind kord aastas kaugelt tead, mismoodi minu motivatsioonisüsteem toimib?)
"Äh, sa ei saa niikuinii hakkama, vaata oma hindeid..."
"Ma ei usu, et sa hakkama saad."
"See ei pruugi üldse nii mõnus ja huvitav olla, kui sa arvad." (Ma ei eeldagi, et see eriliselt mõnus on, ma eeldan, et see on teistmoodi. Kuulate ka üldse või?)
* Austraaliasse. Ma ei hakka parem rääkimagi... Aga üldiselt jah, otsin ma ikka veel isikut, kes tahaks minuga kaasa tulla. See ei ole tegelikult mingi jabur idee, aga ometi inimesed muigavad ja pööritavad silmi. Lõpetage ära! Ma tahan sinna minna ja kui ma midagi päriselt tahan, siis ma saan sellega hakkama! See ei ole mingi imetegu, ma tean paljusid inimesi, kes seda tegid ja ikka teevad ja see EI OLE mingi hullumeelsus!
* Üleüldiselt räägitakse mulle pidevalt, et mul on prioriteedid paigast ära ja ma ei tee õigeid asju ja ma teen valesid asju ja ma ei peaks üldse tegema neid asju, mida ma tahan, õigupoolest ei tohiks ma üldse tahta neid asju, mida ma tahan ja et lõpetatagu ära ja suunaku pilk jalge ette ja roomaku tuimalt edasi...
Te ei saa sellest ise ka aru, aga te surute mu maha ja hoiate mind kinni ja ei lase mul hingata. Ma ütlen seda neile, kellele te mind ei ootaks ütlevat. Võib-olla ütlen ma seda sinule, ja sa ei saagi aru, et sa midagi valesti teed, sest tegelikult sa ei teegi midagi valesti, vaid mina lihtsalt olen valesti ja jään sinu õigele maailmavaatele ette.
Kas te seda teate, et inimene suudab kõike, kui temasse usutakse. Ja kui temasse ei usuta, siis ta ei suuda midagi. Nii lihtne see ongi. Ja ei aita see, et "ma usun, et sa suudad keemia nelja saada," kui ma sellest ise ei hooli. Sest siis sa ei usu minusse, vaid sellesse raami, mis minu ümber on, aga millesse ma hästi ei taha sobituda. Vale mudel. Mina ju olen see, mida ma tahan ja mõtlen ja teen. Uskuge siis sellesse, kes ma tegelikult olen, mitte sellesse, kes ma olema peaks!
...ja ärge tallake mu kuubis!
--------
Eventually humans corrupt
Humans can be discolored by other humans
This star they both live on together is discolored
They strangle themselves
Humans can be discolored by other humans
This star they both live on together is discolored
They strangle themselves
2 kommentaari:
Mõtle vähem, siis on lihtsam:P
Muidu päris huvitavalt kirjutad, I'd say.
Ma loodan et ma polnud siunatav selles postituses siin btw :D
agaaa... mul on üks pseudoprobleem...
X lubas Y blogrolli lisada, kui blogis aktiivsemaks muutub jälle
it's a hint :)
Vahel me oleme kurjad ja iroonilised, aga see on ainult suurest puhtast armastusest. Tegelikult tead ju ise ka, et oled hea ja armas. Mitte mingil juhul ei taha ma, et sa oleksid keegi teine.
Esmalt pead ikka ise endasse uskuma, aga kui see sind aitab, siis ma usun, et saad igal juhul hakkama, kui tahad.
Aga ainult siis, kui tahad tõesti kõvasti ja teed kõik, et plaani ellu viia. See on oluline.
Postita kommentaar