TRUTH IS IN MOTION

Kui sa elad kivi all, siis võtan siinkohal sõna, et teavitada sind faktist, et elan nüüd Norras, Bergenis. Teel sinna (rekkaga) vallandus mul suuremõõduline grafomaaniahoog, mille sümptomitega võib tutvuda allpool.

Ja nüüd... me alustame.

EST

Pärast homeerilisi armastusavaldusi ja salvokahüvastijättu leian end DSV Tallinna depoost. Autojuht Aigar sõidab väravasse vastu (Ja ongi punane! Auto, mitte juht.) ja siis läheme käru üles korjama. Tundub, et vaimukamad sõnaseaded hakkavad laekuma just raadio kaudu, meie autokolonni sageduselt.

Tore suvaline teave #1: rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et eestlaste sagedus on 8. Antenn võtab ~2-3 km pealt vastu, tugevamad ka 5 või isegi 10.

"Mis tiirutad õue peal ringi?!"
"Ei tohi vä?"

Aigar laiab natuke väravaloaga ja ristiretk Põhjamaale võib alata. Võtame bensiini ja mulle demonstreeritakse taaskord rekkahuumori paremikku - otse Star Trekist pärit uduprožektoritega näkku. Mitte küll mulle, vaid mingisugusele vuntsidega, väga morska meenutavale juhile, kes jääb terve reisi jooksul meie "kampa," kellega me minu mõistmist mööda Osloni põrutame.

Paldiski terminalis tuleb mind vahetusjuhiks vormistada ja tükk aega platsi peal passida. Veidral kombel läheb see pühapäevane laev pea täitsa täis, 75 autot, kusjuures ka Tartu-Tallinn päevased bussid olid mingi kosmilis-müstilise kokkusattumuse tõttu pea välja müüdud. Mis toimub?

Vahetame elulugusid, naerame selli üle, kelle tagumine lipendav porilaud ratta alla jääb (terminalipersonal siis sikutab seda välja), muigutame teiste juhtidega lõugu ja viin läbi ka esimesed filosoofilis-praktilised mõtisklused. Tulemus: ma lähen Bergenisse elama ja ma jätsin lisaks kodumaa palavalt armastatud pinnale maha ka hambaharja ja vihmavarju(!).

"Noh noored, mis teete siin?"
"Tulime niisama kärudega terminali passima."


Tagumine laev põleb, mõistagi.

TERE KATI!!!

Kuna laev on ainult cargo & crew, siis on mul au õhtul ja hommikul karja väga lõbusate autojuhtidega kõht täis puukida. Nalja kui palju, ja paljukirutud laevasöök läheb koonust üles küll. Teostan lüheldased turu-uuringud ja sebin omale auto edasi Bergenisse. Tere, raha!

SWE

Hommikul ajab meid mesise häälega valjuhääldi otse voodis kell kuus üles ja palub sulnilt lauda, et siis poole kaheksast laevast maha lüüa. Ootame omad järgi ja uhame kolonnis öhe.


Nii ronitakse laevast üle silla maha - ninapidi koos Perseveoga.

The engine beats the rhythm
My heart sings the song

Kui saabub hommikuvalgus, saan näha, et Rootsi ilmastik on viisakalt kihtidesse sorteeritud - altpoolt lumi, udu, vihm. Ent keskpäevaks, peale nelja tundi kriitilisi pilke ei tea sademed enam, kas esitleda end vihma või lörtsina ja rahulduvad mingisuguse vahepealse tatiga. Meie ei rahuldu, sitt sõiduilm.

Kokpitis selle eest on mõnus ja soe, luristan kohvi ja närin porgandit, jalad aknal.

Vaata ja õpi: nõnda läbitakse maailma.

Tore suvaline teave #2: Rekkajuhtide kirjutamata seadused näevad ette, et möödumisel annab tagumine auto tuledega märku, millal võib oma ritta tagasi keerama hakata. See komme on pigem levinud Kesk-Euroopas, aga ka siin üleval näitavad mõned.

Auto meie ees mängib nähtavasti sõiduautodega kana. Üritab juba tükk aega mööduda, aga pisikesed ei leia vist pidurit üles.

"Sul saab tee enne otsa."
"No vaatame, kelle närvid esimesena üles ütlevad."

Vahetult enne ridade ühtimist lastakse siiski mööda - 1:0 meie kasuks! Muheleme. Töövõit! Navi pistab range häälega vahele: "Pööra vasakule."

Objects in mirror are losing.
GAMERS: The mentality.

Regulatsioonide kohaselt toimub nüüd kohvipaus. Tõmbame kolmekesi teeserva ja mina sooritan gaselja (vähemalt teoorias) hüppe uksest välja, otse lompi. Vägisi tikub peale tunne, et kohe vantsib mändide vahelt välja trobikond põhjapõtru.

Esimesest autost antakse teada, et kohv on (vähemalt teoorias) valmis, Aigar läheb ilma trotsides seda otsima. Jagame vennalikult, lisaks veel maksapasteeti ja teraviljatooteid. Kohukesi ka, aitäh, emps! Saan teada, et selle auto kärus on teeküünlad ja padjad, Bergenisse minevas aga... tünnisaun?!

NOR

Toll läbitud ja auto vahetatud valutult. Kohe peale piiri ületamist kostab raadiost kilkamist - võib päikseprillid pähe panna! Tõesti, paistab otse silmaauku ja värvib värske lume ja udu kuldse-lilla-roosa-pedekaks ja üleüldse on õnneline olla. Uues autos hakkab mulle mõnuga külge higi- ja suitsuhais. Miks see mind rõõmustab, kas tohib paluda? Kas see on mingi trucker-authenticity asi?



"Misasja neil vaja oli?"
"Naisi."
"Ma andsin neile ju mingi pataka ajakirju."
"Nojah, aga üks ei näe lähedale ja teine ei näe kaugele... üritasid vist üksteisele Maajat ette lugeda, aga sellest ei tulnud midagi välja."
"No mis nad siis veel naistega peale hakkavad, kui lugedagi ei näe?!"

Tore suvaline fakt #3: L auto tagumisel aknal tähendab "loll."

Löristame poolteist tundi Oslo DSV depoos, kuni kärust paar kasti maha laetakse ja peamiselt niisama ringi vahitakse. Kui ometi kord välja lubatakse, on väravasse tekkinud mingi rahvusvaheline blokaad - lätlane on autoga mäest alla sõitnud ja ei saa nüüd tagurpidi mööda lörtsi üles tagasi, teine itaallane on ka väga tark olnud, sõitis talle ninapidi vastu. Nüüd ei saa kumbki liikuma ja lisaks oleme meie ka kinni.

Tahtsin tabada hurmavat ilu, aga aken oli sitane.

Tropp aga nikerdatakse eest ja meie keeldume Oslosse jääjate söögipakkumisest, teeme veel paar tundi -möödume Oslo kesklinnast altpoolt (ei, mitte lõuna-, vaid alt) uue tunneli kaudu.

Tore suvaline fakt #4: Latse, ärge marssige, nina püsti, sebrale, kuigi teil on eesõigus. Suurt masinat ei saa pidama (eriti antud lödisel pinnal) ja oma õigusega pole lapikuks sõidetuna enam midagi peale hakata.

Leiame omale uue sõbra - Valdur, ka teel Bergenisse, haagib meile sappa. Ühendame jõud ja ronime mägede vahele Statoili parklasse kõrvuti tuduma. Koguneme meie kabiini, sööme ja vaatame telekat. Eesti kanaleid! Ajame spoileriakna kaudu antenni välja. Õues on täiesti talv - lumi maas, pime ja krõbisev.

Kanal 2! Saladused.

Navi. Veidi totu.

Pisut kisub muigama see, kui paganama hoolitsevad võivad kaks rekkajuhti olla. Mu kõht söödeti nii täis, et lubasin lõhki minna. Hullem veel, kui vanaema - lubati kilekott ümber panna, et siis pole peale lõhangut koristada tarvis.

Survestati arvulise ülejõu kaudu seni, kuni suutsin omale sisse pressida karbi salatit, kaks võileiba (juustu-singi-vorsti-õuna), muffineid ja suure tassi teed. Koukisime istme kohalt kapist purgi mett ka välja. Võib elada küll.

Valduris leidsin vist jälle ühe "oma" inimese. Tasane, asjalik, vaimuka jutuga, selged silmad ja muhe naeratus... lihtsalt, noh, hea. Tekitab tunde, et ükskõik mis, aga kõik saab lõpuks korda. 

"Kirjutati mulle 2k trahvi välja, aga mina seda küll ei maksa. Summa on võrdne kolme türmipäevaga, istun parem vabatahtlikult kinni, sätin veel nädalavahetuse peale ka. Söön, puhkan, magan..."

Magame kabiinis - hotelliraha püksitaskust just üleliia ei lipenda - ja mina tunnen spoileriaknast tähti vaadates jälle ära oma koha maailmas. Siin see on - mitte kusagil. Tean täpselt, millest sõltun ja mis mind hoiab ja usaldan seda - antud juhul autot ja maantee hääli. Muud polegi vaja. Kõik saab lõpuks korda.

Ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal vilus ja näljas

Teeme jah kõik minust salaja pilti, kui ma söön.

Hommik algab punkt kell seitse täpselt nii, nagu kõik hommikud peaksid algama - automootor läheb tööle ja raputab kondid ärkvele. Aparatuur piiksatab ütlemaks, et kõik on töökorras. Maailm on töökorras. Õues on mõistusevastaselt külm, ikka pime ja kemps on nii vara hommikul veel lukus. Valdur toob rekkakohvi. Joome meega ja pürgime mäkke.

Tere hommikust! Eestlased lõbusalt reas. Vasaku nime ei tuvastanud, keskel Valdur, paremal meie.

Andestage mulle, kui suudate, edasine kõrgustes hõljerdav ja pateetiline, õnnepisaraist nõrguv meeleolu, aga hea, nii hea ja kerge on olla. Jalad jälle armatuurile ja vingerdame lumist-metsast teed mööda edasi.

Kogemata tegin kunsti. Endal ka piinlik.

Kuna tee on kitsas, on iga natukese aja tagant taskud ja pea igas neist magab keegi autojuht. Kohalikud koolilapsed ootavad bussi. Ei kadesta oma soojas kabiinis.

Päike hakkab tõusma, kui sõidame läbi mingi tundmatu küla (hilisem googlemapsiga mängimine annab alust oletada, et tegu on Nesbyeniga), mis on pähe võtnud üle jäätunud järve mäekülje vastas sädeleda nagu piltpostkaart. Kujutlen, et me oleme Coca-Cola täistuledes autod, mis hurraa ja kellatilinaga jõule toovad. Valdur veab tühje Coca-Cola pudeleid. Tobe hakkab.

Nüüd oleme Finnmarksvida platool 1,2km merepinnast. Umbes kilomeetri kõrgusel kaovad puud. Nüüd on juba valge, ka maa. Lõputu lumine väli ja mäed,, taevas on nii roosa, et tunnen end kui double-rainbow-man.

Valdur ütleb raadiost: "Marie, nüüd selle kurvi pealt vaata peeglist taha taevast." Päikesetõus võtab hinge kinni, nii kinni, et sõrm ei vajuta päästikut... Plõksin aga toibunult kõike muud ja kirun end, miks ometi eile pähe ei tulnud filmida.



Kaamerakökats muidugi ei anna toone isegi poolpädevalt edasi.

Tore suvaline fakt #4: Tuisu või tiheda lume korral ei lasta siit mäekurust enam üksinda edasi, vaid võetakse kümne auto kaupa kolonni.

"Vaata kui võimsad need mäed tegelikult on. Näed, seal pöörab üks auto serpentiinist alla... nagu tikutops, pole teist ollagi."

Kas palun tohiks oma elukutseks valida rekkaküütur. See, kes rekkaga küüti saab. Kogu aeg. Ma tahan ennast iga päev nii elusana tunda ja et see siin on minu koht ja võtta rõõmuga vastu pakkumine mingi võõra jorsi autos tee peal ööd veeta. Üks on küll kindel - kui vähegi võimalik, siis ühtegi bussi/rongipiletit ma enam ei osta.

If we don't know where we belong 

It'll make no difference from where we started

Nowhere is my home. Nothing is my everything.

Valdur saab abikutsungi ühelt eesti mehelt, kel auto ei käivitu. Vahet pole, niikuinii peab pausi tegema. Internetipeatus kukub üldiselt läbi, sest kuigi siin on juhi mälu pidi alati tasuta võrku olnud, ei anna nüüd võrguotsingud tulemust. On vaid privaatvõrgud ja tädi, kelle käest kogu oma vähest norsk-ampluaad (miinus vandesõnad) kasutades küsin, ütleb, et küllap siis ei saa jah.

Grattis internet? Nei? Takk. God dag!

Avro saab reeturlikult jäätunud maapinnal esimesed lahinguarmid, ent jääb siiski funktsionaalseks. Edasi ei saa sõita, sest meil on kopp ees, kühveldab moreeeni ühest hunnikust teise ja Valdur ei tule kuuldele.

Ent õnn naeratab laialt! Minutiks leiame võrgu ja Valdur uhab mööda: "No mida lebotate siin?" Nüüd on Bergenisse 200km, millest umbes pool sõidame maa all tunnelite kaudu, sest milleks sõita praamiga ümber mäe, kui võib tast ka otse läbi kaevuda?

Siseneme esimesse, 25km lõiku. Margus laseb kaamera valmis panna, sest osa mäe sisikonnast on ju jää. Hõiskan - igikelts!...või midagi selletaolist. Iga 100m peal on helendav telefoni- ja tulekustutiputka. Norrakatel on liiga palju raha.

Pea kohal on umbkaudu kilomeeter mäge, aga see ei löö telefone ega raadiot rivist välja ja navi näitab süüdimatult, et oleme 140m allpool merepinda. No kuidas palun.  

"Borš oli nii odav, et hommikul võis silmad ka ära pesta..."

Tee on libe, Valduri auto võtab kurvis veidi libisema, tõstab tagasilla üles. Ka lätlasel võtab mäest alla tulemine olemise üsna tõsiseks. Oleme sügavalt pilves.

Lubage esitleda: pilved ja meie.

Tore suvaline fakt #5: Osadel kolmesillalistel autodel on tagumine sild üles tõstetav. Kuna igal sillal on limiit, kui palju peale võib võtta, siis kolmas sild on kogukaalu suurendamiseks, ent kui auto on pooltühi, tõstetakse tagumine sild kütusekulu vähendamiseks üles. Samuti libeda tee puhul, et suurendada teiste sildade haakumist.

Tore suvaline fakt #6: Kesksillavedu kutsutakse tampooniks, sest see on nööri otsas ja kogu aeg sealsamuses.

"Minu navi on nii vana, et sellega käis Napoleon üle Alpide."

Rinde alt võtab õõnsaks see teejupp. Ühel pool kaljusein, teisel oru põhjas kärestik ja tee on nii kitsas, et vaevu mahub üksteisest mööda. Päris talvel keeldub suurem osa juhte seda teed sõitmast, lähevad Stavangeri kaudu ringiga. Väga bra, 400km jälle taskusse ja jääb ära see spiraalkoopas tagasilangemine, silla paikamine ja mägedes ehku peale matkamine.

Jälgede järgi on keegi siin täna juba matsu pannud, ka meid sõidab üks uljas poolakas pimedas kurvis peaaegu jõkke. Seekord suudame tagasi vedada, aga teine kord laseb too ise jalga ja siis seleta pärast, miks sa seal külitad, sõita ei oska või.

Aga ellu jääme, isegi peeglit ei sõideta maha ja tundub, et Bergenini on hooletu, sest sealtpoolt tuleb üks punnis katusega kahekäruline vastu. Märjaks ja kurvaks kisub.

Vaata ette, maailm, kui sa oma iluga koomale ei võta, saab minust rekkajuht ja on seda siis veel vaja.

Side lõpp.

Norra vol. 4

08. August Kirkevik

Laager sai läbi. Andeks, et sel ajal midagi ei kirjutanud, liiga paljut toimus. Kirjutan kõik nüüd ilusti ära, ega ma seda tegemata ei jäta, mulle ju meeldib rääkida. Seega valmistuge gigantseks postituseks, minge varuge võileibu ja võtke padi istumise alla.

Ärkasin selle peale, et keegi mu magamiskoti luku rohkem kinni tõmbas. See oli Anni ja ta põhjendas oma tegu sellega, et ma olevat liiga ilus (mina ütleks, et mu perse oli lihtsalt paljas). Siis teatas ta, et ta läheb nüüd vaarikaid sööma ja hüppas aknast välja.

Oleme Kirkevikis, Juventele kuuluvas „kompleksis“ ehk lebolas, mis asub Oslos ühe poolsaare peal. Anni kirjeldaks kohta nii: „Siin on mägi. Siin on vesi.“ Tõesti, mäeveerul kükitavad mugavalt mõned valged majakesed, näoga mere poole, mis otse treppi loksub. Selles ukerdavad pisikesed krabid ja meritähed (olgu, meritähed ei ukerda), ja üle järve (? Vesi on soolane) paistab Oslo. Väga kreekalik ja üleüldse liigagi idülliline.

Lisaks idüllile ja krabidele on siin voodid! Kujuteldamatu luksus, teate. Ja nendes võivad kõik Juvente liikmed magada päris tasuta, ja mitteliikmed 20 NOKi eest per nase, mis on sõna kõige otsesemas mõttes võileivahind. Ainult saarele tuleb läheneda lõuna poolt või siis 60NOKise paadiga kesklinnast.

Tulime koos Thor-Rune, paadunud pöidlasõitjaga, eile õhtul. Nähtavasti toimib meie hääletamisvalem (vt. varasemat) üllatavalt hästi. Jõudsime kohale paar tundi varem neist, kes samal ajal ja samast kohast rongiga alustasid. Thor liikus lennukiga edasi Tromso poole, meie veel arutame plaane.

Istume köögis täispuidust laua taga täispuidust pingil, vahime lahtisest aknast välja järve peale ja sööme „hommikust.“ Tomatisupp kabatšoki ja küpsistega, kõrvale kapsas. Mina blogin ja Anni laob pärlitest lillemustreid. Mäletate küll neid valgeid nagadega laudu, kuhu värvilisi silindreid peale laotakse ja pärast ära triigitakse. Arvutist krõbiseb 30 Seconds To Mars, külmkapp jõriseb puuduvat bassiheli kaasa ja morss maitseb hea. Nii tulebki elada.

Anni muuseas hõiskas, kui ma tema kahvliga mett võtsin, et INDIRECT KISS!

No olgu, laagrist ka. Alustan olmest. Mainisin juba, et meie telk on pisike. Laagri jooksul käis valdav enamus norrakaid seda naermas ja arvamust avaldamas, et ega me seal sees ikka kahekesi ei maga, ikka vahetustena. „Night, sleep tight!“ „We’ll have to…“ Tekkis ka teooria, et kui vihm järele ei jää, siis upuvad teised oma telkidesse ära, aga meie oma ulbib vee peal ja me võime ennast šampoonipudelitega koju sõuda.

Seda hirmu tegelikult polnud, sest valdava osa ajast paistis armutu päike, mis kõik ära kõrvetas. Mina pääsesin vaid punase ninaga, olin nagu Põhjapõder Rudolph. Ja nüüd see nina muudkui ajab nahka. Jalgade peal on mul valutavad villid ja mu uued kallid Ecco sandaalid läksid päris kaduma. Üldse olen ma sinikaid ja kriimustusi täis, aga ma ei mäleta, kust need tulid. Teadmata päritoluga vigastused olla hästi veedetud nädalalõpu märk!

Söök. Selle ümber käis konstantne draama, vähemalt eestlastel. Norrakatel on kombeks süüa kaks korda päevas võileibu ja vaid õhtul „päris sööki.“ Laagriks muretseti mõistagi kõige odavamad toiduained, seega kõigi kõhud streikisid, lisaks oli seda esimestel päevadel liiga vähe ja viimased ei saanudki süüa. „Look at my food, my food is amazing…“ Aga olukord paranes ja tegelikult polnud väga häda midagi – keegi ei keelanud kohalikus supermarketis varusid täitmas käia (ja seda õigust kasutasime me hoolega, mina küll peamiselt jäätislistel eesmärkidel).

Eestlased hädaldasid sel teemal küll konstantselt, polnud vist kordagi, kui ma nendega kokku sattudes poleks kuulnud võileivahala. Sel põhjusel ma nendega eriti kokku ei sattunudki, sest ma ei jõua sellist tühja hädaldamist kuulata. Üldse ei tulnud ma Norrasse selleks, et päevad läbi nendega telgis passida, seega passisin päevad läbi kohalikega.

Ja nad on täitsa napakad! Kõige paremas mõttes, muidugi. See kamp noori, kellega ma peamiselt „hängisin,“ oli tohutult lõbus, avameelne ja julge. Oli seal nii hevikaid kui geipoisse ja nad meenutasid mulle tohutult korterlasi. Minu inimesed! Kohe esimesel päeval olime kõik sõbrad ja sain osa kogu nende kalli-, musi- ja muidu käperdamisampluaast. Kõik muidugi enam-vähem viisakuse piires ja ei midagi seksuaalse alatooniga. Eriti. Hm.

Vahupeol sain ma üleni vahuseks ja märjaks, kuigi ma vahulossis ei käinudki. Kallirünnakud. Ja Elizabitch kukkus mulle kohe esimesel päeval läbimärjana peale ja kallistas mu üleni vettinuks. Veel Aga kõige suurem kallikoletis oli Julian. Hiilib ligi, kallistab selja tagant ja nurrub kõrva. Uskumatu kuju!

Tema ja TeeJay said hakkama võib-olla nädala geniaalseima teoga. Vahupidu toimus täispuhutavas lossis ja nemad arvasid, et küllap siis põhi on ka pehme. Seda ta aga polnud, oli paljas asfalt… Ja poisid hüppasid pea ees üksteise järel sisse. Mõlemad said koledasti haiget, õnneks vist isegi ei saanud puusaluusse mõra, aga lonkasid pool laagrit ringi. Julian teatas „Kill me now!“ iga kord, kui küsisin. Tema passi peal on muuseas teiseks nimeks Genius. Oh, iroonia…

Aga ega ma ainult lebotanud. Laagri jooksul toimusid erinevad seminarid, aga mina veetsin kogu aja bändi-seminaris. Tegelesime topside ladumisega, laulude kirjutamisega ja nende lindistamisega. Oli hästi mõnus ja kodune. Stuudiohuumor on jätkuvalt mu lemmik. Kus mujal nii palju mõnuga naerda, kui mikrofoni „Fuck!“ röögatada? Tundub, et fuck-up-track tuleb meil mahukam kui laulud kokku.

Seminarijuht Joakim arvas, et nädala peale saame hakkama ühe hea lauluga, aga tuli hoopis kolm, kuna kokku oli kogunenud erakordselt geniaalne kamp. Lisaks muusikaalastele saavutustele saime kõik headeks sõpradeks. Avastasin, et mul olevat väga mugav selg – meie virtuoosne ja üdini norrakast trompetist jäi selle peal peaaegu magama ja kui tema mahitusel kõik kordamööda minu peal lamaskleda proovisid, kiitsid nemad ka.

Üldse teevad norrakad palju komplimente. Sain teada, et lisaks mugavale seljale olen ma „cute“ ja et „oh my god, your eyes are so beautiful.“ Egolaks missugune!

„This is Radio Active…“
„This is SPARTA!“

Aga kui minekuks läks, siis norrakate kallistushoog suurenes märkimisväärselt. Isegi pisaraid oli! Aga mina suurt ei hädaldanud enne, kui Julian ja TeeJay minema sõitsid. Siis tahtsin küll natuke töinata. Ilmselt seetõttu, et nad olid viimased minejad, nõudsid musisid ja kuna Mari sealsamas kõrval oli juba üsna vesine. Pöidlad pihku, et järgmisel aastal Lätis kohtume!

Teen mõttes sõrmesüdameid!

P. S. Anni mainib nüüd meeleldi Marie blogisse, et Marie teatab siin Kirkes nüüdsest (9.aug 2010) iga kord, kui ta WCsse läheb, et ma ei muretseks ja läheksin teda välja tõmbama, kui tekib aeg muretseda. Tal on mure, et võib kohalikku kanalisatsiooni ära kaduda, kuigi selleks pole kahjuks põhjust, sest siin majas ei saa ennast üldse veega alla lasta. Siin on euro kuivkäimla, mis isegi ei haise, ja pehme paberi peal on tallekesed.

Norra vol. 3

31. Juuli Rygge lennujaam

Lükkasime oma kotid ootesaali pargitud reklaamauto sumpsi vahele ja keerasime end selle taha pikali. Mõned kavalad olid end trepi alla sisse seadnud, aga me poleks mahtunud. Uni oli magus, aga poole kuuest tuli turvamees ja peksis meid üles. Ka trepialused. Miks, see jäi mõistatuseks – kas esteetilisel eesmärgil või mingi kohtlase turvanõude tõttu? Eile ei seganud see kedagi, et me kõige käidavamas kohas südamerahus poole seitsmeni põõnasime.

Nüüd olen ma igatahes päris ametlikult 19 ja jube vana on olla. Tunnistan, et osaliselt on süüdi magamatus ja rasked kotid. Meenutasime Anniga lõbusaid hambaproteesireklaame: „Mu hambad lihtsalt ei peatu!“ Nüüd ulatab ta mulle „proteesigeeli,“ mis muuseas ongi mõeldud posle 50 let, ja ma lähen hambaid pesema. Oma harja ja pasta jätsin ma ju mõistagi koju kirjutuslaua peale.

31. August Gudeberg Skole, Fredrikstad

Nii tuuline on, et esimesel katsel lendas meie telk sõna otseses mõttes minema. Kohalikele pakkus see palju rõõmu, aga et meile meeldiks ärgata samas geograafilises punktis kui uinuda, siis irdusime kollektiivist ja panime oma telgi madalamale maale, teistest eraldi. Norrakad käisid selle mahukust imetlemas, aga mis teha, meil Eestis pole ruumi suuremate telkide jaoks!

Esimese vihmaproovi sai telk ka, kui Anni seal sees magas. Kui ma vihma vaibudes kahjusid hindamas käisin, avastasin, et Anni upub ainult seetõttu, et veepudeli kork lasi läbi. Me vist isegi mahume sinna sisse ära!

Inimesed on toredad ja sõbralikud, leidsin ka juba mõne, kellega reisuplaane arutada. Kahtlane, aga ehk veab. Kuulsin mingitest müstilistest odavatest rongipiletitest, eks näis. Kui rekka peale saame, siis jõuame ilusti põhjas ära käia.

Leidsime toast mõned eestlased väga tähtsa näoga paberilipikuid ühest virnast teise tõstmas. Käisime ka telklaagris ringi ja karjusime „Kapsas! Hapupiim!,“ ent peale kõõrdpilkude ei saavutanud midagi. Mängiti ka mängu „tipping over cows,“ aga kuna lehmi polnud, aelesid kõik rõõmsas hunnikus muru peal ja röökisid rõõmust.

Varsti saab süüa ja kõrvalmajas olevat paroolita wifi mida varastada, Anni kammib juukseid ja mingi jorss seisab väga väljakutsuvas poosis posti najal. Üldiselt rõõmus segadus kesk rõvedat ilma.

P.S. Anni nõuab täpsustust, et see olin ainult mina, kes telklaagris röökis.

P.P.S. Sparlewar! Loobime üksteist sädelusega.

WE ARE NOT WHO YOU THINK WE ARE WE ARE GOLDEN WE ARE GOLDEN

---

Vahepeal on möödunud veel mõni eepikat täis päev, aga neist hiljem. Praegu vahupidu plz!