Idiaanlane Soerd

TRUTH IS IN MOTION

2010-11-16T21:40:00.018+02:00

Kui sa elad kivi all, siis võtan siinkohal sõna, et teavitada sind faktist, et elan nüüd Norras, Bergenis. Teel sinna (rekkaga) vallandus mul suuremõõduline grafomaaniahoog, mille sümptomitega võib tutvuda allpool.

Ja nüüd... me alustame.

EST

Pärast homeerilisi armastusavaldusi ja salvokahüvastijättu leian end DSV Tallinna depoost. Autojuht Aigar sõidab väravasse vastu (Ja ongi punane! Auto, mitte juht.) ja siis läheme käru üles korjama. Tundub, et vaimukamad sõnaseaded hakkavad laekuma just raadio kaudu, meie autokolonni sageduselt.

Tore suvaline teave #1: rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et eestlaste sagedus on 8. Antenn võtab ~2-3 km pealt vastu, tugevamad ka 5 või isegi 10.

"Mis tiirutad õue peal ringi?!"
"Ei tohi vä?"

Aigar laiab natuke väravaloaga ja ristiretk Põhjamaale võib alata. Võtame bensiini ja mulle demonstreeritakse taaskord rekkahuumori paremikku - otse Star Trekist pärit uduprožektoritega näkku. Mitte küll mulle, vaid mingisugusele vuntsidega, väga morska meenutavale juhile, kes jääb terve reisi jooksul meie "kampa," kellega me minu mõistmist mööda Osloni põrutame.

Paldiski terminalis tuleb mind vahetusjuhiks vormistada ja tükk aega platsi peal passida. Veidral kombel läheb see pühapäevane laev pea täitsa täis, 75 autot, kusjuures ka Tartu-Tallinn päevased bussid olid mingi kosmilis-müstilise kokkusattumuse tõttu pea välja müüdud. Mis toimub?

Vahetame elulugusid, naerame selli üle, kelle tagumine lipendav porilaud ratta alla jääb (terminalipersonal siis sikutab seda välja), muigutame teiste juhtidega lõugu ja viin läbi ka esimesed filosoofilis-praktilised mõtisklused. Tulemus: ma lähen Bergenisse elama ja ma jätsin lisaks kodumaa palavalt armastatud pinnale maha ka hambaharja ja vihmavarju(!).

"Noh noored, mis teete siin?"
"Tulime niisama kärudega terminali passima."

Tagumine laev põleb, mõistagi.

TERE KATI!!!

Kuna laev on ainult cargo & crew, siis on mul au õhtul ja hommikul karja väga lõbusate autojuhtidega kõht täis puukida. Nalja kui palju, ja paljukirutud laevasöök läheb koonust üles küll. Teostan lüheldased turu-uuringud ja sebin omale auto edasi Bergenisse. Tere, raha!

SWE

Hommikul ajab meid mesise häälega valjuhääldi otse voodis kell kuus üles ja palub sulnilt lauda, et siis poole kaheksast laevast maha lüüa. Ootame omad järgi ja uhame kolonnis öhe.

Nii ronitakse laevast üle silla maha - ninapidi koos Perseveoga.

The engine beats the rhythm
My heart sings the song

Kui saabub hommikuvalgus, saan näha, et Rootsi ilmastik on viisakalt kihtidesse sorteeritud - altpoolt lumi, udu, vihm. Ent keskpäevaks, peale nelja tundi kriitilisi pilke ei tea sademed enam, kas esitleda end vihma või lörtsina ja rahulduvad mingisuguse vahepealse tatiga. Meie ei rahuldu, sitt sõiduilm.

Kokpitis selle eest on mõnus ja soe, luristan kohvi ja närin porgandit, jalad aknal.

Vaata ja õpi: nõnda läbitakse maailma.

Tore suvaline teave #2: Rekkajuhtide kirjutamata seadused näevad ette, et möödumisel annab tagumine auto tuledega märku, millal võib oma ritta tagasi keerama hakata. See komme on pigem levinud Kesk-Euroopas, aga ka siin üleval näitavad mõned.

Auto meie ees mängib nähtavasti sõiduautodega kana. Üritab juba tükk aega mööduda, aga pisikesed ei leia vist pidurit üles.

"Sul saab tee enne otsa."
"No vaatame, kelle närvid esimesena üles ütlevad."

Vahetult enne ridade ühtimist lastakse siiski mööda - 1:0 meie kasuks! Muheleme. Töövõit! Navi pistab range häälega vahele: "Pööra vasakule."

Objects in mirror are losing.
GAMERS: The mentality.

Regulatsioonide kohaselt toimub nüüd kohvipaus. Tõmbame kolmekesi teeserva ja mina sooritan gaselja (vähemalt teoorias) hüppe uksest välja, otse lompi. Vägisi tikub peale tunne, et kohe vantsib mändide vahelt välja trobikond põhjapõtru.

Esimesest autost antakse teada, et kohv on (vähemalt teoorias) valmis, Aigar läheb ilma trotsides seda otsima. Jagame vennalikult, lisaks veel maksapasteeti ja teraviljatooteid. Kohukesi ka, aitäh, emps! Saan teada, et selle auto kärus on teeküünlad ja padjad, Bergenisse minevas aga... tünnisaun?!

NOR

Toll läbitud ja auto vahetatud valutult. Kohe peale piiri ületamist kostab raadiost kilkamist - võib päikseprillid pähe panna! Tõesti, paistab otse silmaauku ja värvib värske lume ja udu kuldse-lilla-roosa-pedekaks ja üleüldse on õnneline olla. Uues autos hakkab mulle mõnuga külge higi- ja suitsuhais. Miks see mind rõõmustab, kas tohib paluda? Kas see on mingi trucker-authenticity asi?

"Misasja neil vaja oli?"
"Naisi."
"Ma andsin neile ju mingi pataka ajakirju."
"Nojah, aga üks ei näe lähedale ja teine ei näe kaugele... üritasid vist üksteisele Maajat ette lugeda, aga sellest ei tulnud midagi välja."
"No mis nad siis veel naistega peale hakkavad, kui lugedagi ei näe?!"

Tore suvaline fakt #3: L auto tagumisel aknal tähendab "loll."

Löristame poolteist tundi Oslo DSV depoos, kuni kärust paar kasti maha laetakse ja peamiselt niisama ringi vahitakse. Kui ometi kord välja lubatakse, on väravasse tekkinud mingi rahvusvaheline blokaad - lätlane on autoga mäest alla sõitnud ja ei saa nüüd tagurpidi mööda lörtsi üles tagasi, teine itaallane on ka väga tark olnud, sõitis talle ninapidi vastu. Nüüd ei saa kumbki liikuma ja lisaks oleme meie ka kinni.

Tahtsin tabada hurmavat ilu, aga aken oli sitane.

Tropp aga nikerdatakse eest ja meie keeldume Oslosse jääjate söögipakkumisest, teeme veel paar tundi -möödume Oslo kesklinnast altpoolt (ei, mitte lõuna-, vaid alt) uue tunneli kaudu.

Tore suvaline fakt #4: Latse, ärge marssige, nina püsti, sebrale, kuigi teil on eesõigus. Suurt masinat ei saa pidama (eriti antud lödisel pinnal) ja oma õigusega pole lapikuks sõidetuna enam midagi peale hakata.

Leiame omale uue sõbra - Valdur, ka teel Bergenisse, haagib meile sappa. Ühendame jõud ja ronime mägede vahele Statoili parklasse kõrvuti tuduma. Koguneme meie kabiini, sööme ja vaatame telekat. Eesti kanaleid! Ajame spoileriakna kaudu antenni välja. Õues on täiesti talv - lumi maas, pime ja krõbisev.

Kanal 2! Saladused.

Navi. Veidi totu.

Pisut kisub muigama see, kui paganama hoolitsevad võivad kaks rekkajuhti olla. Mu kõht söödeti nii täis, et lubasin lõhki minna. Hullem veel, kui vanaema - lubati kilekott ümber panna, et siis pole peale lõhangut koristada tarvis.

Survestati arvulise ülejõu kaudu seni, kuni suutsin omale sisse pressida karbi salatit, kaks võileiba (juustu-singi-vorsti-õuna), muffineid ja suure tassi teed. Koukisime istme kohalt kapist purgi mett ka välja. Võib elada küll.

Valduris leidsin vist jälle ühe "oma" inimese. Tasane, asjalik, vaimuka jutuga, selged silmad ja muhe naeratus... lihtsalt, noh, hea. Tekitab tunde, et ükskõik mis, aga kõik saab lõpuks korda.

"Kirjutati mulle 2k trahvi välja, aga mina seda küll ei maksa. Summa on võrdne kolme türmipäevaga, istun parem vabatahtlikult kinni, sätin veel nädalavahetuse peale ka. Söön, puhkan, magan..."

Magame kabiinis - hotelliraha püksitaskust just üleliia ei lipenda - ja mina tunnen spoileriaknast tähti vaadates jälle ära oma koha maailmas. Siin see on - mitte kusagil. Tean täpselt, millest sõltun ja mis mind hoiab ja usaldan seda - antud juhul autot ja maantee hääli. Muud polegi vaja. Kõik saab lõpuks korda.

Ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
ja taeva ja mere ja tuulte peal
ja lagedal vilus ja näljas

Teeme jah kõik minust salaja pilti, kui ma söön.

Hommik algab punkt kell seitse täpselt nii, nagu kõik hommikud peaksid algama - automootor läheb tööle ja raputab kondid ärkvele. Aparatuur piiksatab ütlemaks, et kõik on töökorras. Maailm on töökorras. Õues on mõistusevastaselt külm, ikka pime ja kemps on nii vara hommikul veel lukus. Valdur toob rekkakohvi. Joome meega ja pürgime mäkke.

Tere hommikust! Eestlased lõbusalt reas. Vasaku nime ei tuvastanud, keskel Valdur, paremal meie.

Andestage mulle, kui suudate, edasine kõrgustes hõljerdav ja pateetiline, õnnepisaraist nõrguv meeleolu, aga hea, nii hea ja kerge on olla. Jalad jälle armatuurile ja vingerdame lumist-metsast teed mööda edasi.

Kogemata tegin kunsti. Endal ka piinlik.

Kuna tee on kitsas, on iga natukese aja tagant taskud ja pea igas neist magab keegi autojuht. Kohalikud koolilapsed ootavad bussi. Ei kadesta oma soojas kabiinis.

Päike hakkab tõusma, kui sõidame läbi mingi tundmatu küla (hilisem googlemapsiga mängimine annab alust oletada, et tegu on Nesbyeniga), mis on pähe võtnud üle jäätunud järve mäekülje vastas sädeleda nagu piltpostkaart. Kujutlen, et me oleme Coca-Cola täistuledes autod, mis hurraa ja kellatilinaga jõule toovad. Valdur veab tühje Coca-Cola pudeleid. Tobe hakkab.

Nüüd oleme Finnmarksvida platool 1,2km merepinnast. Umbes kilomeetri kõrgusel kaovad puud. Nüüd on juba valge, ka maa. Lõputu lumine väli ja mäed,, taevas on nii roosa, et tunnen end kui double-rainbow-man.

Valdur ütleb raadiost: "Marie, nüüd selle kurvi pealt vaata peeglist taha taevast." Päikesetõus võtab hinge kinni, nii kinni, et sõrm ei vajuta päästikut... Plõksin aga toibunult kõike muud ja kirun end, miks ometi eile pähe ei tulnud filmida.

Kaamerakökats muidugi ei anna toone isegi poolpädevalt edasi.

Tore suvaline fakt #4: Tuisu või tiheda lume korral ei lasta siit mäekurust enam üksinda edasi, vaid võetakse kümne auto kaupa kolonni.

"Vaata kui võimsad need mäed tegelikult on. Näed, seal pöörab üks auto serpentiinist alla... nagu tikutops, pole teist ollagi."

Kas palun tohiks oma elukutseks valida rekkaküütur. See, kes rekkaga küüti saab. Kogu aeg. Ma tahan ennast iga päev nii elusana tunda ja et see siin on minu koht ja võtta rõõmuga vastu pakkumine mingi võõra jorsi autos tee peal ööd veeta. Üks on küll kindel - kui vähegi võimalik, siis ühtegi bussi/rongipiletit ma enam ei osta.

If we don't know where we belong

It'll make no difference from where we started

Nowhere is my home. Nothing is my everything.

Valdur saab abikutsungi ühelt eesti mehelt, kel auto ei käivitu. Vahet pole, niikuinii peab pausi tegema. Internetipeatus kukub üldiselt läbi, sest kuigi siin on juhi mälu pidi alati tasuta võrku olnud, ei anna nüüd võrguotsingud tulemust. On vaid privaatvõrgud ja tädi, kelle käest kogu oma vähest norsk-ampluaad (miinus vandesõnad) kasutades küsin, ütleb, et küllap siis ei saa jah.

Grattis internet? Nei? Takk. God dag!

Avro saab reeturlikult jäätunud maapinnal esimesed lahinguarmid, ent jääb siiski funktsionaalseks. Edasi ei saa sõita, sest meil on kopp ees, kühveldab moreeeni ühest hunnikust teise ja Valdur ei tule kuuldele.

Ent õnn naeratab laialt! Minutiks leiame võrgu ja Valdur uhab mööda: "No mida lebotate siin?" Nüüd on Bergenisse 200km, millest umbes pool sõidame maa all tunnelite kaudu, sest milleks sõita praamiga ümber mäe, kui võib tast ka otse läbi kaevuda?

Siseneme esimesse, 25km lõiku. Margus laseb kaamera valmis panna, sest osa mäe sisikonnast on ju jää. Hõiskan - igikelts!...või midagi selletaolist. Iga 100m peal on helendav telefoni- ja tulekustutiputka. Norrakatel on liiga palju raha.

Pea kohal on umbkaudu kilomeeter mäge, aga see ei löö telefone ega raadiot rivist välja ja navi näitab süüdimatult, et oleme 140m allpool merepinda. No kuidas palun.

"Borš oli nii odav, et hommikul võis silmad ka ära pesta..."

Tee on libe, Valduri auto võtab kurvis veidi libisema, tõstab tagasilla üles. Ka lätlasel võtab mäest alla tulemine olemise üsna tõsiseks. Oleme sügavalt pilves.

Lubage esitleda: pilved ja meie.

Tore suvaline fakt #5: Osadel kolmesillalistel autodel on tagumine sild üles tõstetav. Kuna igal sillal on limiit, kui palju peale võib võtta, siis kolmas sild on kogukaalu suurendamiseks, ent kui auto on pooltühi, tõstetakse tagumine sild kütusekulu vähendamiseks üles. Samuti libeda tee puhul, et suurendada teiste sildade haakumist.

Tore suvaline fakt #6: Kesksillavedu kutsutakse tampooniks, sest see on nööri otsas ja kogu aeg sealsamuses.

"Minu navi on nii vana, et sellega käis Napoleon üle Alpide."

Rinde alt võtab õõnsaks see teejupp. Ühel pool kaljusein, teisel oru põhjas kärestik ja tee on nii kitsas, et vaevu mahub üksteisest mööda. Päris talvel keeldub suurem osa juhte seda teed sõitmast, lähevad Stavangeri kaudu ringiga. Väga bra, 400km jälle taskusse ja jääb ära see spiraalkoopas tagasilangemine, silla paikamine ja mägedes ehku peale matkamine.

Jälgede järgi on keegi siin täna juba matsu pannud, ka meid sõidab üks uljas poolakas pimedas kurvis peaaegu jõkke. Seekord suudame tagasi vedada, aga teine kord laseb too ise jalga ja siis seleta pärast, miks sa seal külitad, sõita ei oska või.

Aga ellu jääme, isegi peeglit ei sõideta maha ja tundub, et Bergenini on hooletu, sest sealtpoolt tuleb üks punnis katusega kahekäruline vastu. Märjaks ja kurvaks kisub.

Vaata ette, maailm, kui sa oma iluga koomale ei võta, saab minust rekkajuht ja on seda siis veel vaja.

Side lõpp.

Norra vol. 4

2010-08-11T17:12:00.002+02:00

08. August Kirkevik

Laager sai läbi. Andeks, et sel ajal midagi ei kirjutanud, liiga paljut toimus. Kirjutan kõik nüüd ilusti ära, ega ma seda tegemata ei jäta, mulle ju meeldib rääkida. Seega valmistuge gigantseks postituseks, minge varuge võileibu ja võtke padi istumise alla.

Ärkasin selle peale, et keegi mu magamiskoti luku rohkem kinni tõmbas. See oli Anni ja ta põhjendas oma tegu sellega, et ma olevat liiga ilus (mina ütleks, et mu perse oli lihtsalt paljas). Siis teatas ta, et ta läheb nüüd vaarikaid sööma ja hüppas aknast välja.

Oleme Kirkevikis, Juventele kuuluvas „kompleksis“ ehk lebolas, mis asub Oslos ühe poolsaare peal. Anni kirjeldaks kohta nii: „Siin on mägi. Siin on vesi.“ Tõesti, mäeveerul kükitavad mugavalt mõned valged majakesed, näoga mere poole, mis otse treppi loksub. Selles ukerdavad pisikesed krabid ja meritähed (olgu, meritähed ei ukerda), ja üle järve (? Vesi on soolane) paistab Oslo. Väga kreekalik ja üleüldse liigagi idülliline.

Lisaks idüllile ja krabidele on siin voodid! Kujuteldamatu luksus, teate. Ja nendes võivad kõik Juvente liikmed magada päris tasuta, ja mitteliikmed 20 NOKi eest per nase, mis on sõna kõige otsesemas mõttes võileivahind. Ainult saarele tuleb läheneda lõuna poolt või siis 60NOKise paadiga kesklinnast.

Tulime koos Thor-Rune, paadunud pöidlasõitjaga, eile õhtul. Nähtavasti toimib meie hääletamisvalem (vt. varasemat) üllatavalt hästi. Jõudsime kohale paar tundi varem neist, kes samal ajal ja samast kohast rongiga alustasid. Thor liikus lennukiga edasi Tromso poole, meie veel arutame plaane.

Istume köögis täispuidust laua taga täispuidust pingil, vahime lahtisest aknast välja järve peale ja sööme „hommikust.“ Tomatisupp kabatšoki ja küpsistega, kõrvale kapsas. Mina blogin ja Anni laob pärlitest lillemustreid. Mäletate küll neid valgeid nagadega laudu, kuhu värvilisi silindreid peale laotakse ja pärast ära triigitakse. Arvutist krõbiseb 30 Seconds To Mars, külmkapp jõriseb puuduvat bassiheli kaasa ja morss maitseb hea. Nii tulebki elada.

Anni muuseas hõiskas, kui ma tema kahvliga mett võtsin, et INDIRECT KISS!

No olgu, laagrist ka. Alustan olmest. Mainisin juba, et meie telk on pisike. Laagri jooksul käis valdav enamus norrakaid seda naermas ja arvamust avaldamas, et ega me seal sees ikka kahekesi ei maga, ikka vahetustena. „Night, sleep tight!“ „We’ll have to…“ Tekkis ka teooria, et kui vihm järele ei jää, siis upuvad teised oma telkidesse ära, aga meie oma ulbib vee peal ja me võime ennast šampoonipudelitega koju sõuda.

Seda hirmu tegelikult polnud, sest valdava osa ajast paistis armutu päike, mis kõik ära kõrvetas. Mina pääsesin vaid punase ninaga, olin nagu Põhjapõder Rudolph. Ja nüüd see nina muudkui ajab nahka. Jalgade peal on mul valutavad villid ja mu uued kallid Ecco sandaalid läksid päris kaduma. Üldse olen ma sinikaid ja kriimustusi täis, aga ma ei mäleta, kust need tulid. Teadmata päritoluga vigastused olla hästi veedetud nädalalõpu märk!

Söök. Selle ümber käis konstantne draama, vähemalt eestlastel. Norrakatel on kombeks süüa kaks korda päevas võileibu ja vaid õhtul „päris sööki.“ Laagriks muretseti mõistagi kõige odavamad toiduained, seega kõigi kõhud streikisid, lisaks oli seda esimestel päevadel liiga vähe ja viimased ei saanudki süüa. „Look at my food, my food is amazing…“ Aga olukord paranes ja tegelikult polnud väga häda midagi – keegi ei keelanud kohalikus supermarketis varusid täitmas käia (ja seda õigust kasutasime me hoolega, mina küll peamiselt jäätislistel eesmärkidel).

Eestlased hädaldasid sel teemal küll konstantselt, polnud vist kordagi, kui ma nendega kokku sattudes poleks kuulnud võileivahala. Sel põhjusel ma nendega eriti kokku ei sattunudki, sest ma ei jõua sellist tühja hädaldamist kuulata. Üldse ei tulnud ma Norrasse selleks, et päevad läbi nendega telgis passida, seega passisin päevad läbi kohalikega.

Ja nad on täitsa napakad! Kõige paremas mõttes, muidugi. See kamp noori, kellega ma peamiselt „hängisin,“ oli tohutult lõbus, avameelne ja julge. Oli seal nii hevikaid kui geipoisse ja nad meenutasid mulle tohutult korterlasi. Minu inimesed! Kohe esimesel päeval olime kõik sõbrad ja sain osa kogu nende kalli-, musi- ja muidu käperdamisampluaast. Kõik muidugi enam-vähem viisakuse piires ja ei midagi seksuaalse alatooniga. Eriti. Hm.

Vahupeol sain ma üleni vahuseks ja märjaks, kuigi ma vahulossis ei käinudki. Kallirünnakud. Ja Elizabitch kukkus mulle kohe esimesel päeval läbimärjana peale ja kallistas mu üleni vettinuks. Veel Aga kõige suurem kallikoletis oli Julian. Hiilib ligi, kallistab selja tagant ja nurrub kõrva. Uskumatu kuju!

Tema ja TeeJay said hakkama võib-olla nädala geniaalseima teoga. Vahupidu toimus täispuhutavas lossis ja nemad arvasid, et küllap siis põhi on ka pehme. Seda ta aga polnud, oli paljas asfalt… Ja poisid hüppasid pea ees üksteise järel sisse. Mõlemad said koledasti haiget, õnneks vist isegi ei saanud puusaluusse mõra, aga lonkasid pool laagrit ringi. Julian teatas „Kill me now!“ iga kord, kui küsisin. Tema passi peal on muuseas teiseks nimeks Genius. Oh, iroonia…

Aga ega ma ainult lebotanud. Laagri jooksul toimusid erinevad seminarid, aga mina veetsin kogu aja bändi-seminaris. Tegelesime topside ladumisega, laulude kirjutamisega ja nende lindistamisega. Oli hästi mõnus ja kodune. Stuudiohuumor on jätkuvalt mu lemmik. Kus mujal nii palju mõnuga naerda, kui mikrofoni „Fuck!“ röögatada? Tundub, et fuck-up-track tuleb meil mahukam kui laulud kokku.

Seminarijuht Joakim arvas, et nädala peale saame hakkama ühe hea lauluga, aga tuli hoopis kolm, kuna kokku oli kogunenud erakordselt geniaalne kamp. Lisaks muusikaalastele saavutustele saime kõik headeks sõpradeks. Avastasin, et mul olevat väga mugav selg – meie virtuoosne ja üdini norrakast trompetist jäi selle peal peaaegu magama ja kui tema mahitusel kõik kordamööda minu peal lamaskleda proovisid, kiitsid nemad ka.

Üldse teevad norrakad palju komplimente. Sain teada, et lisaks mugavale seljale olen ma „cute“ ja et „oh my god, your eyes are so beautiful.“ Egolaks missugune!

„This is Radio Active…“
„This is SPARTA!“

Aga kui minekuks läks, siis norrakate kallistushoog suurenes märkimisväärselt. Isegi pisaraid oli! Aga mina suurt ei hädaldanud enne, kui Julian ja TeeJay minema sõitsid. Siis tahtsin küll natuke töinata. Ilmselt seetõttu, et nad olid viimased minejad, nõudsid musisid ja kuna Mari sealsamas kõrval oli juba üsna vesine. Pöidlad pihku, et järgmisel aastal Lätis kohtume!

Teen mõttes sõrmesüdameid!

P. S. Anni mainib nüüd meeleldi Marie blogisse, et Marie teatab siin Kirkes nüüdsest (9.aug 2010) iga kord, kui ta WCsse läheb, et ma ei muretseks ja läheksin teda välja tõmbama, kui tekib aeg muretseda. Tal on mure, et võib kohalikku kanalisatsiooni ära kaduda, kuigi selleks pole kahjuks põhjust, sest siin majas ei saa ennast üldse veega alla lasta. Siin on euro kuivkäimla, mis isegi ei haise, ja pehme paberi peal on tallekesed.

Norra vol. 3

2010-08-02T22:44:00.002+02:00

31. Juuli Rygge lennujaam

Lükkasime oma kotid ootesaali pargitud reklaamauto sumpsi vahele ja keerasime end selle taha pikali. Mõned kavalad olid end trepi alla sisse seadnud, aga me poleks mahtunud. Uni oli magus, aga poole kuuest tuli turvamees ja peksis meid üles. Ka trepialused. Miks, see jäi mõistatuseks – kas esteetilisel eesmärgil või mingi kohtlase turvanõude tõttu? Eile ei seganud see kedagi, et me kõige käidavamas kohas südamerahus poole seitsmeni põõnasime.

Nüüd olen ma igatahes päris ametlikult 19 ja jube vana on olla. Tunnistan, et osaliselt on süüdi magamatus ja rasked kotid. Meenutasime Anniga lõbusaid hambaproteesireklaame: „Mu hambad lihtsalt ei peatu!“ Nüüd ulatab ta mulle „proteesigeeli,“ mis muuseas ongi mõeldud posle 50 let, ja ma lähen hambaid pesema. Oma harja ja pasta jätsin ma ju mõistagi koju kirjutuslaua peale.

31. August Gudeberg Skole, Fredrikstad

Nii tuuline on, et esimesel katsel lendas meie telk sõna otseses mõttes minema. Kohalikele pakkus see palju rõõmu, aga et meile meeldiks ärgata samas geograafilises punktis kui uinuda, siis irdusime kollektiivist ja panime oma telgi madalamale maale, teistest eraldi. Norrakad käisid selle mahukust imetlemas, aga mis teha, meil Eestis pole ruumi suuremate telkide jaoks!

Esimese vihmaproovi sai telk ka, kui Anni seal sees magas. Kui ma vihma vaibudes kahjusid hindamas käisin, avastasin, et Anni upub ainult seetõttu, et veepudeli kork lasi läbi. Me vist isegi mahume sinna sisse ära!

Inimesed on toredad ja sõbralikud, leidsin ka juba mõne, kellega reisuplaane arutada. Kahtlane, aga ehk veab. Kuulsin mingitest müstilistest odavatest rongipiletitest, eks näis. Kui rekka peale saame, siis jõuame ilusti põhjas ära käia.

Leidsime toast mõned eestlased väga tähtsa näoga paberilipikuid ühest virnast teise tõstmas. Käisime ka telklaagris ringi ja karjusime „Kapsas! Hapupiim!,“ ent peale kõõrdpilkude ei saavutanud midagi. Mängiti ka mängu „tipping over cows,“ aga kuna lehmi polnud, aelesid kõik rõõmsas hunnikus muru peal ja röökisid rõõmust.

Varsti saab süüa ja kõrvalmajas olevat paroolita wifi mida varastada, Anni kammib juukseid ja mingi jorss seisab väga väljakutsuvas poosis posti najal. Üldiselt rõõmus segadus kesk rõvedat ilma.

P.S. Anni nõuab täpsustust, et see olin ainult mina, kes telklaagris röökis.

P.P.S. Sparlewar! Loobime üksteist sädelusega.

WE ARE NOT WHO YOU THINK WE ARE WE ARE GOLDEN WE ARE GOLDEN

---

Vahepeal on möödunud veel mõni eepikat täis päev, aga neist hiljem. Praegu vahupidu plz!

Norra vol. 2

2010-07-30T20:04:00.001+02:00

30. Aug Rygge lennujaam

Neli unetundi ja kukkusime kohe hommikul hääletama. Saime pilgust peale (Valem: suured kotid + naeratus) ja sõitsime lähedalasuvasse väikelinna Mossi. Märg ja kole. Küsisime mingi kohaliku tädi käest, kuspool turistiinfopunkt on (sest lennujaama infotädi ütles ainult, et see on kollane), ja ta kamandas meid kohe oma autosse ja sõidutas kohale. Norra!

Infopunkti tädi oli väga pessimistlik, kirtsutas nina ja ütles, et Suni pole mõtet minna ja Mossis küll midagi vaadata pole peale tööstusmuuseumi. Seda me näha ei tahtnud ja seega kobisime poodi ning siis kohalikku parki, kus esialgse plaani järgi mõtlesime ööd veeta. Kell oli aga alles 12 ja oli tõepoolest märg ja kole. Leidsime veel lennuvõimetu, ringikakerdava noore kajaka ja mõned samasugused laibad, samuti nägime parti, kes oli oma tiiva kas täielikult murdnud või liigesest välja lükanud. Lipendas teine lausa pahupidi. Kaunis, idülliline loodus!

Otsustasime, et ei viitsi seal pargis poolt päeva passida (pealegi asus lähim kemmerg poole km kaugusel) ja küsisime mingi paduvihmas piknikku pidava perekonna käest, et kustkaudu meil kõige mõttekam hääletada oleks. Need vehkisid kätega ja teatasid, et nad viivad meid autoga kohale. Prantslased!

Nüüd istume lennujaamas ja tegime just esimese satsi priimusega süüa. Eelkeedetud riis ja tomatisupipulber pooles liitris vees on üllatavalt hea (kuigi esialgu tekkis moment paanikat, kui supipulber klimpi hakkas ja lausrõve oli), ja kõik möödujad vaatasid meid pikalt ja naeratasid. Ehk oli asi ka selles, et esimest korda mitme päeva jooksul tuli päike välja. Sellest polnud aga küllalt, et mu esimesel õhtul läbimärjaks saanud pusa ära kuivatada... Loodan järgnevate päevade peale, sest see on mu ainus soojem riideese.

Hakkame nüüd norra keelt õppima. Mina tean vaid väljendeid „FAEN!“ ja „Hva i all Verden?“ Mingi vahva laps andis mulle just kommi!

Norra vol 1

2010-07-29T23:17:00.002+02:00

29.07 Valga-Riia rong

Tere, karvased ja vähem karvased!

Olen üsna veendunud, et ega keegi minu blogilehte ena ei külastagi, sest ma ninja-postitan kaks korda aastas. Sellegipoolest võtan omale vabaduse siia kirjutada, ja osa saavad sellest vaid kõige järjepidevamad jüngrid… Või siis need, kel mingi teavitussüsteem.

(Anni pakkus, et ma võiks kamikaze’ks hakata.)

Enamus teist ilmselt teavad, aga neile, kes ei, teadmiseks: sõidan kaheks nädalaks Norrasse telkima. Anniga. Ja sellest nüüd kirjutama hakkamegi, ilmselt koos.

Alustame oma eepilist rüüsteretke viikingimaale täna, 29. juulil, mis on ühtlasi ka minu sünnipäev. Olen selle siiani veetnud rongis loksudes, varsti jõuame Riiga ja siis võib-olla läheme mäkki tähistama. Lihtsalt selleks, et nõme oleks. Hommikul valasime end juba Coca-Colaga üle, seega on igati sobilik päeva nõnda jätkata.

(Aa, need on küpsised, mida ma varbaga nühin!)

Läti rongid. Need on tibukollased! Kontrolörid põrnitsesid meid ja ei tahtnud meile kuidagi piletit müüa, küllap seetõttu, et tegime ingliskeelseid nägusid. Ühel hetkel tuli üks neist siiski meie juurde ja vehkis kätega kurjalt meie kottide poole, et me need riiulisse vinnaks (murdsime seejuures peaaegu kaelad) ja küsis: „Tuu tikets? Riga?“ Sellist vinget piletimaššinat kui meil neil pole ja piletid kirjutatakse blanketile käsitsi.

29.07 Moss Rygge lennujaam

Ma lausa armastan lendamist, aga marsruut Riia-Rygge möödus veidi pingeliselt. Lennuk oli täis tuubitud röökivaid väikelapsi, keda ma silmaotsaski ei kannata. Ryanairi lennud on pisut naljakad, sest terve lend meenutab tahes-tahtmata pooleteisetunnist reklaamipausi. Müüdi kõike alates lotopiletitest ja lõpetades sigarettidega (mida muuseas pardal suitsetada ei tohi).

Lennujaamas tabas meid nälg, seega jätsin Anni kotte passima ja sõitsin ise lennujaama bussiga lähimasse asulasse, et süüa osta. Jõudsin edukalt sihile, ent tagasi ma bussiga enam ei saanud ning pidin kõmpima. Norra otsustas mind tervitada sõbraliku paduvihmaga. Ma olin üsna paljas ja kiirelt ka üsna vettinud, ent mingi auto korjas mu üles ilma hääletamatagi ja tõi lennujaama. Norra inimesed on toredad!

Aga lennujaamas on fantoomnett – prantsuse poisid saavad, aga meile ei anta. Anni sõnul tabab mind seetõttu ülemaailmne roundhouse kick, sest ma lubasin raudpoltkindlalt õhtul netis olla. Veel ei uskunud ta mu sõnu,kui ma sandaale välja väänasin ja ütlesin, et õhk on väljas niiskevõitu ja läks ise kontrollima.

Samuti on saabunud ettepanek teha priimusega sooja sööki, aga kuna siseruumides ei tohi seda kasutada, siis õues. Seal aga sajab ikka veel tihedat vihma, kuid ega see leeki ära ei kustuta, sest pott on ju kohal. Lihtsalt supp saab vesine.

Over and out.

Niisama

2010-05-14T10:42:00.003+02:00

Kell on 11 hommikul ja ma vedelen õndsas süüdimatuses koolipäeval tagaaias ja võtan päikest. Kalbed kintsud on thing of the past! Samuti on mul melonit. Näm. Kool? Kohustused? Not worth it. Doo da doo, life's good.

Lühikokkuvõte möödunud kuudest: Mul pole enam koera, ma fännan Hannah Montanat, abituurium on põrgu, Seebu läks just mu juurest ära ja kindlasti veel mõningaid drastiliselt elu muutvaid asjaolusid, ent läbi praeguse palavikuudu ma neid ei mäleta.

Meil käis koolis paar korda rääkimas üks väga väga tark onu - Godi Keller. Ma pole seda veel väga tajunud, ent mul on kahtlane tunne, et ta muutis mu elu. Sest ta oli nii tark. Peamiselt laste, hariduse jms osas. Näe:

"The age of 9-10 is a silent crisis
in the life of the child. It happens mostly in this age that the child suddenly
understands its own mortality. The fact that I really must die one day, can be
really traumatic and is often an intimate experience. At the same time the child
starts to doubt the old authorities. It recognizes that the father says one thing,
and the mother maybe the opposite, while the teacher has a third view. The
imagination of the lost paradise has a certain reality in this age. Of course, a boy
or a girl is no longer as easy to “handle” in this age, as he/she was before.
If the adults do not understand this inner conflict, then they look for reasons in
the outside. They listen to the words of the children, but do not notice the
changing in their heart and understanding. Therefore they often end up being
disappointed in many ways. In reality there is no reason for disappointment. We
should be happy for the child’s development!"

Aga nüüd ma lähen ja teen oma parima, et vältida Soul Eateri edasi vaatamist. Ma pean Katit järele ootama, aga see on nii põnev!

Põrr.

HALB JÄRJEJUTT A’LA RATE FANFIC’ID, NODI JA TÕDEMUS, ET SUURUS LOEB – SEE TEEB SU ELU TUNDUVALT RASKEMAKS.

2009-11-02T18:58:00.007+02:00

Ühtegi tuld ei põlenud. Uksekellale ei vastatud. Koukisin taskust välja võtme ja keerasin ukse lahti täies teadmises, et maja on valve all. Ma ei teadnud koodi ja telefon oli ka tühi. Koridori sisenemise peale ei pistnud miski röökima, seega hiilisin edasi. Koridor vol. 2´e seinte peal vilkusid mingid punased karbikesed... Liikumisandurid!

Paneel ütles mulle siiski, et valvet pole. Seepeale pistsid mu ema ja tema sõbranna mööda maja ringi jooksma, uste taha piiluma ja tapeetide teemal vestlema. Mina tassisin oma sadatuhat kasti teisele korrusele ja viskasin nad peale patsutusi välja, toppisin asjad külmkappi ja tegin ilmselt veel midagi praktilist ja nüüd istun siin ja blogin. Üle saja aasta. On saabunud taas hetk, mil te saate õndsuses lugeda, kuis ma hommikul kohvi jõin ja aknast vaatasin, kuidas naabri koer sittus! Au kiitus kõrges Jeesule!

Kes nüüd ikka veel imestavad, et mida ma sonin, palju õnne, olete edukalt vältinud minu kuupikkus hala teemal raha, kodakondsed ja uus elukoht! Ehk siis: ma kolisin välja. Rendin nüüd Ihastes Starkopfi 4 ühe üliõpilase teisel korrusel tuba (noh, ja tegelikult ka kolmandikku külmkapist). Paigal puudub igasugune eepilisus peale selle, et kusagil müstilistes majasügavustes peaks asuma „Kaminasaal,” mille kohta pole teada, kas tegu on kroonlühtrite ja Pärsia vaipadega balliruumiga või lihtsalt keldrinurgaga, kus lubatakse tuld teha. Üldsuse arvamus kaldub pigem teisele variandile.

Mu ema on minu väljakolimisest rohkem elevil kui ma ise. Veel tegi ta põhjendamatuid ähvardusi, et ta hakkab mul aeg-ajalt külas käima ja et ma pean kord nädalas koju minema ja sooja sööki sööma (sest ta on kangekaelselt jäänud arvamuse juurde, et ma ei oska näiteks muna keeta).

"Ka minu ema oli kunagi inimene!" - IdRev

Muide, on hämmastav, kui palju nodi mu elu sisaldab. Riideid polnudki nii röögatutes kogustes, aga paberit... Ja siis muidugi elutähtsad asjad nagu lõvi kuju, jaapani töllide postrid, õunad ja knipoonork. Kõigi nende asjade kompaktselt ühte ruumiossa paigutamiseks ja ka kodakondsete tungivatel soovitustel käisin ma läbi kõik ja ma mõtlen KÕIK omale kuuluva ning viskasin sellest ära 2/3.

Sellest johtuvalt ka väike nimekiri asjadest, mille ma muuhulgas leidsin (puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel; samuti on enamus neist säilinud kirjalikul kujul, sest nagu mainisin, oli paberollust kõige rohkem):
· Leht andmetega PHB’st, tagaküljel keerukad kalkulatsioonid, skillid, mountid, jumalused, avastus, et roguel ei saa longbow’d olla ja muu jura, mille peal keegi tuttavlik käekiri teatab „APPROVED BY XENU”
· Elutruu ja anatoomiliselt korrektne joonistus Svenist uksepiida küljes rippumas
· Õun/kirss/em/maskeerunud pirn
· Suurte silmadega kass, kelle pea põleb??! (pilt)
· Eepiline skeem allkirjaga „Kuidas tekkis universum according to Leo Võhandu,” mis sisaldas tsentrifuugi, 10 pakki kirjaklambreid ja palju noolekesi
· Konivillemid
· Kuritegelikult illustreeritud konspektid teemal universum, religioon, füüsika ja saiakesed
· Inka testid post-it note’de peal
· Sünnipäevakaardid pealisega „sisesta pilt siia”
· Kati identiteedikriis ajast, mil ta Keemia tunni ajal arvas, et on Draug
· Draugi identiteedikriis ajast, mil ta oli mootorsai ja pudises ringi
· Dramaatilise valgustusega skeemid sellest, kui roosa Vahuri maja ikkagi on
· Tompa prohvetlikud sõnad selle kohta, milline käbi Voku ikkagi on
· Moosipirukavandenõu e. Archimedesel & Pascalil joppas e. Stu seletas mulle Urus, kuidas füüsika töötab
· Dramaatiline kujutis gigantsest sääsest Kassinurme kindlust ründamas (oma kogemuste põhjal muidugi)
· Hord Barbie-päid
· Svjata Vatra taskukalendrid ’07. On alust arvata, et ma pidin need kellelegi andma.

Lisaks saame ka teada, et:
· Ükskord Saatan kartis ehitustarvete poes Susat.

Saatan: „Miks sul nuga kaasas on?”

Susa: „Igaks juhuks.”

Saatan: *kartlik pilk*
· TURM ON PEDE!!!!
· Efka ükskord arvas, et me oleme tõsiselt perversne kamp (keegi tehke mulle selgeks, mitu s’i seal on?!)
· Ükskord Urus oli Sassil grandioosselt pooohh-huuui. Ja kapsas kukkus tal ka ära
· Hitler läheb tõepoolest probleemide alla
· Vahur ei käi enam minuga, kuigi mu isa on 5 aastat tema tagumiku ümber olnud
· Kati ei taha naist
· Magical dagger on kõnekäänd. Helenal on ainult võinuga
· Susa mängud on seksuaalse alatooniga
· Sageli juhtub, et Lembi teeb lolli nalja, kõik teised naeravad, aga ta ise ei saa aru
· Küsimus „Mis temperatuuril alkohol aurustub?” on ebapädev, sest alkohol ei aurustu, alkohol juuakse ära
· Alo vanaema on leiutis IIMS’st
· DNA on üks jube asi
· Üksi paljuneda on NII igav
· Alo Savi peab Gaiuse viipekeelt ilusaks
· Gaius on nagu mingi sõjaväenohik – alt on peenike ja üleval on kotid
...ja kindlasti veel palju põnevat, ent tollest teabest ajalugu vaikib.

Üldiselt on mul ka au teatada, et ostsin omale laptopi, mis on ebatervislikult suur. Neile, keda see huvitab, on see Dell... ee... *otsib paberit* Studio 1737, millega tuli kaasa gigantne kohver, mis on lihtsalt nutmaajavalt suur ja mille ma esimesel võimalusel ära müün. Samas mõistan, miks mulle selline monstrum kaasa anti, sest siiani pole ma leidnud oma inventarist ühtegi kotti, millesse läpakas ära mahuks. See on 17”se laiekraaniga, kaalub peaaegu 4 kilo ja neile, kes asjast huvituvad, on sellel 500GB kõvaketast, Intel Core2Duo P7350 protsessor, aktiivmälu 2x2048MB ja 256 MB ATI Mobility RADEON HD 3650 videokaart. Olgu, sellest viimasest ei saanud ma aru. Üldiselt on kõik roosa, aga mul on suur probleem. Õigemini, Hitleril oli 45ndal aastal probleem, see siin on KATASTROOF! Nimelt...

Mul on Vista.

Jah.

Vista. Klaviatuuri peal on isegi Vista kleeps.

*dramaatiline käeviibe ja südantlõhestav ohe*

Olgu, päris surema ma veel ei hakka, aga kiiremas korras vahetan selle välja küll. Aeglaseks kipub ja hakib, pealegi on tal raskusi YouTube videotega, kui samal ajal hiirt liigutada. Küsimus on aga järgmine – kas Dell teeb kevadest Windows 7’e tasuta kättesaadavaks? Praegu peaks ma selle saamiseks välja köhima 2000 eeklooma. Seda näitab vaid aeg ja Windowsi kodulehekülg. Seni pean kas Vistaga sõbraks saama või otsima kellegi, kes naudiks mu arvuti katsumist ja mingi Linuxi või asja pealetoppimist. *khm, khm!*

Mustu leiab muide, et see arvuti on päris kasumlik, selle vastas saab ennast soojendada.

Ja veidi ma põen, sest see vedeleb mul keset lauda ja valvet ei ole, seega ilmselt varastavad ninjad selle esimesel võimalusel ära.

Nüüd, kamraadid, lähen ma magama, sest kell on veerand neli ja ma pean homme asjad lahti pakkima ja veel kodus käima, seal pesu pesema ja selle pesu KA siia tassima. Kauaigatsetud mandariinisiider jääb siis täna vahele. Pealegi ei saanud ma wifit kätte, kuigi tean parooli ja sain ühenduse, kuid netti ikka ei ole. Nuuks.

Veel pean ma kirjutama Itaalia reisist ja laulupeost, sest neil kahel üritusel pidasin ma püüdlikult päevikut ja kuigi kogu see jutt on veniv ja blaa, panen ma selle IKKAGI siia üles. Ha!
Üleüldiselt on üleliia palju asju, mida ma pean tegema, näiteks UgriMugri projekti lõpetamine välgukiirusel ja fotonäituse ning esitlustega, tegema end välgukiirusel muinasjaks, joonistama välgukiirusel seda ja toda ja ja ja... Peaks. Aga olen laisk ja lohe. Ha!
Head ööd.

P.S. Vaatasime hiljuti Kariibi Mere Piraatide kolmandat ja sattusime mõtlema, et kui Davy Jones ei tohtinud maal käia, aga jalad vannis siiski tohtisid, siis miks Will ei võiks seda teha? Nad võiksid ju pikalt seksutada ja muid asju ajada. Jalad vannis. Armastusele see tühiasi küll ette ei tohiks jääda! Seega ennetades Disney neljandat filmi, teeme kiirkäigul ära Kariibi Mere Piraadid 4: Jalad Vannis. Minea teadis ka, kuidas õige POTC plot teha tuleb: võtta suvalised juhtumised, laadida need kahurisse ja suvalisse järjekorda tulistada, siis see stsenaarium ära kaotada ja lihtsalt iga hommik kohale minna ja vaadata, mida täna teha. Kati pakkus end esimeseks osatäitjaks. Tema roll on Jack (the monkey of course!). Apply today!

P.P.S. Mind sunniti vaatam mingisugust geiseebikat, aga siis see läks huvitavaks ja nüüd ma tahan seda vaadata. Õigemini ei vaadanud ma tervet seriaali, vaid ainult kellegi väljalõikeid sellest, mis keskendub ühe geipaari katsumustele ja... katsumistele. Sest lisaks eeskujulikule USA seebikaplotile sisaldab see ka ohtralt kohe päris pornot. Samas on see vahel ka päris naljakas, ja mulle meeldib sealt üks tädi. Aga ma ei tea, mis nüüd saab, sest see YouTube kasutaja, kes need üles laadis, on nüüd suspended. Muidugi nende üleslaadimiste eest. Aga küllap ta need ikkagi uuesti üles laeb. 135 osa. Muidugi laeb. (Queer As Folk)

Järgmisel hommikul.
Öö jooksul avastasin veel mõned asjad:
· Siin on kohutavalt külm
· Ma ei võtnud villast tekki kaasa
· See maja nagiseb ja kobiseb ja räägib kuskil köögi kandis iseendaga
· Energeetiliselt ja muu buugi-buugi koha pealt on mu tuba hämmastavalt mõnus ja puhas, isegi voodi on õiges kohas
· Laualambile ei ole tervislik, kui ta panna kohvrisse ja sellele peale istuda.

Mitte midagi tarka ma siia ei kirjuta üldse

2009-09-29T19:18:00.001+02:00

If all we see is where we fall,
We've bricked a prison wall.
Instead of trying to learn to fly,
We've taught ourselves to crawl.

...jah, ma olen mandunud Superchicki laulusõnade ülestoppimiseni. Ainuke lootus on, et lainemudel töötab ja langusele järgneb tõus!

It´ll be OK, it´ll be alright

2009-09-23T22:28:00.002+02:00

There's so much on my mind lately
I can't make out my own thoughts anymore
I don't know where one begins and the other one ends
I wish that I could push a button and turn it all off
Just for a little while
Long enough to take a breath and then I'll know

???

There's so much that needs to be done lately
I can't make out what's important anymore
I don't know where my needs begin and someone else's end
I don't wanna let anyone down cause
I feel like I'm falling down when I do
But for now would someone else please volunteer to say

???

Life is hard for everyone so let's blow it all off
Just for a little while
Let's take a break
It'll still be there when we get back
I always try to solve all our problems by working real hard
Going just another mile
But every now and then I think we should let it go and say

???

This is my last verse and it's for everyone feeling not so great today
We don't know what's coming just around the bend
Always hard to believe in your own life easier to find belief for a friend
I'll hope for you
You for me and together we can say

???

Tripp algab

2009-06-20T13:18:00.003+02:00

Halloo!

Nååd ma istun Tallinna lennujaama øriklassi lounge´is, kus on sååa ja kommi ja alkoholi ja internetti (aga tøpitøhti pole). Varsti løheme lennukile, aga seni on mul aega.

Mis toimub?! Ma sïdan Itaaliasse. 30ndal peaks ideeliselt tagasi tulema. Aga seni pean pøevikut ja ehk blogin pørast siia. Esimene ettekanne oli igatahes selline:

20. juuni 10:27 Tartu bussijaam

Avalikud vetsud on salakavalad. (Kuriboh h¨ljus just lokkide lehvides mææda.) Esiteks ei anna nad tasulisusest enne mørki, kui oled end ja kïki oma kohvreid sinna sisse lohistanud. Siis nøitavad nad end tåhja ja ruumikana, seega jøtad oma kohvri kraanikausside juurde vølja. (Kuriboh lehvis jølle mææda.) Aga seni, kui sina pahaaimamatult oma asju ajad, t¨mbub tualeti eesruum kokku ja tøitub inimestega. Siis see irvitab vaikselt, kuni sa rahvamassi seest oma hiiglasliku kohvri køtte ¨ngitsed ja end løbi ukseava pressid (inimesed on ekstra valitud høsti tuimad ja pahurad, et nad jumala eest end natukenegi eest ei nihutaks).

Ehk siis llåhidalt - køisin vetsus, løksin bussi.

Aga nååd ma løhen lennukisse.

Soome vol 2 - shoping, naljakad soomlased ja Guitar Hero

2009-06-15T14:29:00.002+02:00

Ahoi taas!

Nii vahva, keegi luges mu eelmist postitust :D Aitäh, Teele!

Olen ikka veel Soomes. Vist jään siia elama. (no olgu, teisipäeval soidan Eestisse tagasi ja muide, see maksab MILJOOOOOOON).

Käisime Kuopios, seal shoppasime (vahi lolli!) ja käisime muuseumis. Neil oli mammut. See oli ilus. Suur ja karvane ja täistopitud, aga nii ilus. Pilte saab ehk Orkutis vahtida hiljem.

Muidu oleme me pidevalt toas istunud ja Simsi mänginud. Oeh. Aga vähemalt eile oli monna - me käisime rattaga soitmas ja solgutasime jalgu ja minu digikat mingis järves. Neid pilte saab KA
hiljem Orkutis vahtida.

Ja veel oli meil Miyazakifest! Ma olen nüüd näinud "Kiki´s Delivery Service" (päris ok oli, aga ei midagi erilist), ja muidugi "Totoro"! "Totoro" on liiga armas :) Eriti see kassibuss!

JA VEEL mängisime me "Guitar Hero" teist osa. Muidu Kiwa käis vahepeal ringi ja rääkis, et meil peaks see Korteris olema, ja mina vastasin "No ei tea." Nüüd ma siis tean. Järgmine kord, kui ta seda mainib, röögin ma "EEEEIIIIII!!!" See on... appi :D Ei noh, vahva mäng, aga kui sa ise mängid neid pille jne, siis see lihtsalt TAPAB su ära.

Aga nüüd me vaatame "Väikest maja preerias," kas mäletate seda? Mina hästi enam ei mäleta. Natuke küll. Hetkel on neil lapsekaotusvalu ja midagi veel, aga ma ei viitsi vaadata. Mömm. Kirjutada ka ei viitsi. Lähen istun lihtsalt Meebos.

Muide, ma pean vähem kui nädala pärast Seebuga Itaaliasse minema, ja ma ei tea sellest veel mitte midagi!!!!! AAAHHHH.

See elab ikka veel & on Soomes

2009-06-09T13:45:00.002+02:00

Tere jälle, ustavad jüngrid!

Mul on selline tunne, et ma ei oska enam blogida. Mul ei ole mitte midagi tarka öelda, aga ma mötlesin, et kirjutaks lihtsalt midagi harjutamiseks (muide, ma pole saarlane, ma olen Soomes ja siin pole lainega o'd). Seega, oldagu hoiatatud, see on üks neist jöin-kohvi-ja-vaatasin-kuidas-koer-tagaaias-kakas-postitus.

Eelmisel neljapäeval saabus mulle külla Jansku Soomest. Me shoppasime ja kinosime ja söime end kommist oimetuks.

Kinos vaatasime "Inglid ja deemonid." Päris hea oli, kohutavalt eepiline ja täitsa huvitav. Nad tapsid mölemad mu lemmiktegelased ära, vastikud, ja taustalugu oli palju huvitavam, kui Tom Hanks mööda Vatikani ringi jooksmas. Aga muidu autoralli Vatikanis oli päris pönev.

Siis me tulime Soome - ma ei tea kui kauaks (kuigi see teadmine on tegelikult eluliselt tähtis), vaatame veel, millal koju saab ja kas üldse.

Startisime hommikul kell 8 kaubikuga, söitsime Tallinnasse, kus leidis aset järgnev vahejuhtum:

Jouni (Jansku isa): Hullut suomalaiset! *vehib kätega & jookseb poodi*
Mina: ...?
(umb. 20min)
Jouni: *naaseb kaubikutäie alkoholiga LITERALLY*

Meie kaubik OLIGI alkoholi täis. See oli veidi hirmus. Soome teed on muide TÄIS allaaetud loomakesi... söitsime ise ka ühe orava lapikuks. Löpetasime söidu kesköö paiku. Tagumik tuikas ja pea käis ringi! Aga nende maja on eepiline.

Te olete ilmselt köik Soomes käinud, aga igaks juhuks ütlen, et Soome on tehtud kivist ja sellele on peale visatud pikakarvaline, aga väga auklik roheline vaip ja täispuistatud peeglikilde. Is purty.

Soomlased ise on naljakad. Nad vist koguvad kilekotte. Pealegi ostsid nad vist terve Eesti alkoholist ja kommidest tühjaks ja laevas esiteks hädaldati, et hinnad on TOHUTUD (mida nad ka olid) ja siis osteti laev KA alkoholits ja kommidest tühjaks. Lagritsat armastavad nad ka.

Aga muidu on siin mönna. Suur Shoping on ka juba alanud!!! Plaanime niisama ringi lillutada ja siis Kuopios käime ära ja vaatame, mis saab.

Tervitustega,
Soome-Eesti Kommimaffia

Kuidas elu on perses ja ilm hukas

2009-04-05T19:41:00.006+02:00

Tere.

Ma olen elus! Päriselt ka...

Vahepeal on asju juhtunud. Ma olen waldorfiseerunud ja korraldanud Intellektikat ja... aga need, kes seda loevad, on kõike niikuinii kuulnud. My internet fanclub is not big!

Üldiselt ma tahtsin halada. Teadmata põhjustel on mul viimastel päevadel hämmastavalt viltu vedanud.

NELJAPÄEV:

Ma arvasin, et paanikahood on otsas... aga nähtavasti mitte. Tänu sellele on matemaatikaõpetaja arvamus minust kõvasti langenud JA klassi oma. Hurraa.

REEDE:

Suuremat sorti nohu ja köha. Nngh. Ei lähe kooli, peaasjalikult mitte just nohukäha pärast, vaid vaimsete häirete tõttu. (Ma olen nagu mingi seevaldist ärakaranu?!)

LAUPÄEV:

Hommik algab valusalt ja nohuselt. Pole hullu, pole hullu. Ajan end püsti, pessu ja linna.

Esiteks on vaja minna ema töö juurde, et laadida fotokast maha pildid ja skännida Helena vihik - AGA TÜNG! Seal pole kedagi. Seda oleks võinud ema mulle muidugi öelda.

Olgu, edasi Lõunakeskuse juurde Bauhofi. Ketti ja lille. Ketti pole küll päris sobivad, aga midagi ikka on. Näen täpselt, kuidas nr 6 nina eest ära sõidab - okei, ootan järgmist pool tundi. Kell tiksub, tiksub... Siis ta seisab veel sajas kohas, lõpuks jõuan koju 10min enne, kui vaja väljuda sünnipäevale.

Jep! Triinul on sünnipäev! Jeeeee! Selleks on vaja sõita rongiga Jõgevale. Võtan oma sadatuhat kompsu ja kihutan rongi peale. Aga tunnelis väänan jala välja... mõnus KRÕMPS käib ka. Liipan siis platvormile, kakerdan seda mööda rongiukseni. Veel viimased poolteist meetrit, silmist lööb sädemeid... ja rong paneb lihtsalt uksed kinni ja sõidab minema. Hurraa.

Edasi kutsun ema järele, kes omakorda kutsub takso, et sõita traumapunkti. Muidugi olen ma tagumise platvormi peal ja oma kompsudega ühel jalal õigesse kohta kakerdada on ai.

Taksos aga... taksos jõuame ainult minutikese istuda, KUI TA JUBA PÕRUTAB VASTU POSTI. Vastu posti. Mingi laps jookseb tee peale ja juht põrutab KÕMAKI! vastu posti. Mina muidugi toetun kõige täiega oma jala peale... Noh, ootame, kuni uus takso saadetakse ja sõidame traumasse.

Seal kästakse mul saabas ja sokk umbes sada korda ära võtta ja tagasi panna, tehakse KAKS röntgenit, mille jaoks on vaja jalg ebainimliku nurga alla väänata (ma oleks võinud ju iseennast keerata?), lisaks on röntgenkiirgus üks vastikumaid asju, mida ma tean.

Oh shit, no birthday for me.

Thank you, come again.

2008-12-09T23:19:00.000+02:00

Armas jumal, palun teeme nii, et ma suren nüüd kohe ära.

Palun?

Õpetus

2008-10-26T17:56:00.002+02:00

Q: Mida teha, kui inimene tunneb end halvasti?

A: Ütle, et ta on jobu/nõme/paha/halb vms.

´Cause it´ll make things better once and for all.

ONCE AND FOR ALL!!!

Because it´s white, it´s said it wants to be white

2008-10-20T07:32:00.002+02:00

Because it´s white, something can be blended in

Fantoomsoerd on tagasi! Peale pikka talve-suve-paariaastast und on ta jälle siin, et jälle oma emohalaga pihta hakata. Viimane võimalus lahkuda!

--------

Yagate hito wa kegarete
Hito ga hito de somerarete
Tomo ni ikiru kono hoshi somete
Mizukara no kubi shimetsukeru

--------

Haa, nüüd sa ei saagi ära minna.

Üldiselt ma tahan ainult vinguda. Ma ei tea, mis see on, ilmselt mingit tõugu sügismasekas või midagi, kuigi seda olen ma varem ka tundnud ja see pole üldse see. Aga kui te tahate kogu aeg deprekat diagnoosida (ilma küsimata, mis üldse on), siis laske käia.

Ma leian, et asi on selles, et ma teen juba 11ndat aastat sama asja samas kohas samamoodi. Ükski inimene ei tohiks ju niimoodi üldse saada...?

Aga Muhv ütles, et ma teen valesti ja et ma peaksin teistmoodi tegema. Et ma peaksin mitte oma hingeelu lahkama selle kaudu, et ma ei viitsi kooli minna või selle kaudu, et ma inimesi tahan kanni saata, vaid selle järgi, mis seespool on... logisch, eks! Ja ma siis vaatasin sissepoole. Ja lõpuks ma leidsin mingisuguse hääle, kes korrutas paaniliselt "Ei ei ei ei ei ma ei taha ma ei taha ei ei ei..."

Mis ma siit nüüd järeldama peaksin? Et ma kuulen neid müstilisi hääli, millega on lähemalt tutvust teinud juba Volmer? Või et ma olen kassettmängija alla neelanud? Või et nii ikka ei saa. Muhv ütles, et nii ikka ei saa. Üldse on ta öelnud vähem, kui teised, aga targemini. Küllap siis nii ei saagi. Küllap mul oli õigus, kui ma otsisin võimalust vahetusõpilaseks minna, sest muidu ma ei pruugi üldse kooli lõpetada, sest ma lihtsalt ei suuda! Ausõna, kell on 8.00, ma istun kooli raamatukogus, kuulan Jagomöögu ininat ja mölinat teemal "tänapäeva hukkaläinud Marie," sest ma lihtsalt ei suutnud tundi minna. Täiesti füüsiliselt ei suutnud, sest mul on siiber. Mul oli juba teisel koolipäeval siiber ja ma ei kujuta ette, mida ma järgneva osa aastast teen, kui ma ei suuda hommikul tundigi minna, sest see kõik on nii dull, dull, so desperately dull!

"I want to become... a lion tamer!"

Mis nüüd siis saab?

Mul on tegelikult veel natuke teile kõigile ja ühiskonnale üldiselt ette heita. Nimelt olin ma ükskord sunnitud raamatukogus osa võtma mingist ülikooli propageerivast infotunnist, ja seal küsiti, kelleks me saada tahame. Kuulsin vastuseid "Lasteaiakasvatajaks," "börsimaakleriks," "programmeerijaks," "ehitajaks..."
Ja mina ütlesin "kosmonaudiks," sest midagi muud mul öelda polnud. Ja kõik naersid. Muidugi, see oligi naljana mõeldud, aga nüüd ma mõtlen, et... kui ma oleks seda tõsiselt mõelnud? Kosmonaudid ei spawni oma space suitidesse, nad on päris inimesed, kes tahtsid ükskord kosmonaudiks saada. Nad tulevad kusagilt. Äkki tahan mina ka kosmonaut olla? Kas te tohite minu unistuse üle naerda? MIKS TE TOHITE?!

Samamoodi:
* Vahetusõpilaseks:
"Äh, ära mine, see ei tule õppimisele üldse kasuks..." (Kas sina, kes sa elad Tallinnas ja näed mind kord aastas kaugelt tead, mismoodi minu motivatsioonisüsteem toimib?)
"Äh, sa ei saa niikuinii hakkama, vaata oma hindeid..."
"Ma ei usu, et sa hakkama saad."
"See ei pruugi üldse nii mõnus ja huvitav olla, kui sa arvad." (Ma ei eeldagi, et see eriliselt mõnus on, ma eeldan, et see on teistmoodi. Kuulate ka üldse või?)

* Austraaliasse. Ma ei hakka parem rääkimagi... Aga üldiselt jah, otsin ma ikka veel isikut, kes tahaks minuga kaasa tulla. See ei ole tegelikult mingi jabur idee, aga ometi inimesed muigavad ja pööritavad silmi. Lõpetage ära! Ma tahan sinna minna ja kui ma midagi päriselt tahan, siis ma saan sellega hakkama! See ei ole mingi imetegu, ma tean paljusid inimesi, kes seda tegid ja ikka teevad ja see EI OLE mingi hullumeelsus!

* Üleüldiselt räägitakse mulle pidevalt, et mul on prioriteedid paigast ära ja ma ei tee õigeid asju ja ma teen valesid asju ja ma ei peaks üldse tegema neid asju, mida ma tahan, õigupoolest ei tohiks ma üldse tahta neid asju, mida ma tahan ja et lõpetatagu ära ja suunaku pilk jalge ette ja roomaku tuimalt edasi...

Te ei saa sellest ise ka aru, aga te surute mu maha ja hoiate mind kinni ja ei lase mul hingata. Ma ütlen seda neile, kellele te mind ei ootaks ütlevat. Võib-olla ütlen ma seda sinule, ja sa ei saagi aru, et sa midagi valesti teed, sest tegelikult sa ei teegi midagi valesti, vaid mina lihtsalt olen valesti ja jään sinu õigele maailmavaatele ette.

Kas te seda teate, et inimene suudab kõike, kui temasse usutakse. Ja kui temasse ei usuta, siis ta ei suuda midagi. Nii lihtne see ongi. Ja ei aita see, et "ma usun, et sa suudad keemia nelja saada," kui ma sellest ise ei hooli. Sest siis sa ei usu minusse, vaid sellesse raami, mis minu ümber on, aga millesse ma hästi ei taha sobituda. Vale mudel. Mina ju olen see, mida ma tahan ja mõtlen ja teen. Uskuge siis sellesse, kes ma tegelikult olen, mitte sellesse, kes ma olema peaks!

...ja ärge tallake mu kuubis!

--------

Eventually humans corrupt
Humans can be discolored by other humans
This star they both live on together is discolored
They strangle themselves

Piraat

2008-03-23T15:00:00.000+02:00

What kind of pirate am I? You decide!
You can also view a breakdown of results or put one of these on your own page!
Brought to you by Rum and Monkey

Öö niisama

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

2008-03-19T11:30:00.001+02:00

Mida nüüd?

Kas ma peangi iga päev blogi vahetama? Plumps. Üldiselt on üsna häiriv, et praegu veel lund on. Ma tahan sooja! Ja ma tahan juba Krauka kontserti ja noh, teate isegi.

Täna ma rookisin lund. Pärast ma lähen Seebuga Krooksu.

/end möla

Ae-ae! Talveuinak on läbi!

2008-03-18T20:22:00.005+02:00

See suur, et pole tarvis suure häälega mind maapõhja kiruma hakata, sest ma nii umbes sada aastat postitanud pole. Ma juba tean! Ja ma ei kahetse, sest mul polnud vahepeal midagi rääkida. Kole oli.

Nüüd igatahes on päriskole möödas, ehk ma siis püüan midagi teha. Um. Ma ei ole vahepeal midagi tähtsat teinud - nojah, sain üleriigilisel emakeeleolümpiaadil neljanda koha (õõ-õõ, ja mingi raamatu, mida ükski normaalne inimene pole võimeline lugema), ja siis veel... ee... Täna käisin šoppamas. Khm. Fascinating life, eh?

Üldiselt ma pole veel joone peale saanud ja seega ei ole siin mingit suurt ja luulelist möga, aga no natuke ikka midagi.

--------

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.
Vabadus tähendab võimete sõltumatust,
teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.
Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergeima võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.
Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.
Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastamatus,
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

A.Alliksaar

--------

Ahjaa, homme pannakse mulle mingi hirmus masin külge, mis tungib brutaalselt mu eraellu ja jäädvustab kõik, mida mu süda päeva jooksul teeb. Nagu sellest veel vähe on, et sind mitu korda järjest selili laua peale lükatakse ja igasuguste instrumentidega torgitakse! Ja lastakse ultraheli, mida sa ei tohiks kuulda, aga kuuled (oikuivastik) ja lisaks veel tunned (oikuivastikjavalus), ja kästakse punsitada - mida see üldse tähendab?! Thank you, sweet merciful vahelöök!

Aa aga ma enam ei virise. Ma käisin täna šoppamas. Ma ostsin miljon kinga (ei päriselt ka, ma ei tea isegi mitu neid on) ja siis veel midagi.

Hoho. Olgu, ma lõpetan - mul ei ole täna midagi tarka kirjutada. Ma kirjutan siis, kui on midagi öelda ja mnjmn.

Muide, ma pean suveks rikkaks saama. Minu rikastumisplaan näeb ette lihtsalt siin istumist ja ootamist, kuni keegi mulle raha annab.

Mulle meeldib see plaan.

Kui kellegil on paremat, lastagu tulla!

Hei-hopsti, valleraa!

P.S. Tegelikult ma just leidsin ühe mõtte. Iga aasta on tulnud KEVAD. Ja juba enne on tükk aega rinnus kiskunud ja tahaks laulda ja tantsida ja naerda ja varblased röögivad ja ohohoo! Aga see aasta ei ole. Ma imestasin pikalt, et miks - ja siis mõtlesin välja, et talve ju ei olnudki. Olgu, paar päeva aastavahetuse kandis oli - aga see oli ka kõik...

No umbes niimoodi on. Et nagu oleks, aga tegelikult eriti ei ole. Või vastupidi. Böö.

Ah ei, ärge üldse vaadake, nõme laul ja nõme video, hirmus onu, ma tean küll... lihtsalt huvitav, kuidas keegi oskab täpselt õigel ajal täpselt õigeid laule välja lasta.

Et kui me R.O.T.-iga hakkasime asjatama ja nagu oli ja nagu ei olnud ka, ja me ei saanudki aru, mida me teeme, mida meil on ja mida ei ole ja miks niimoodi on?!?!?!, siis sai ta maha lauluga "Kavki Boiz", ja me teadsime, mis toimub. Aga siis, kui me veel päris alustasime, tuli "Miyavizm", ja me hakkasime midagi looma. Ja noh. Nii see läheb. Vist.

Gentlemen, I wash my hands of this madness.

Head ööd või mida iganes teil seal ka parajasti ei ole.

Sügisene mula

2007-10-19T19:32:00.000+02:00

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma lahe kohal kogunemas
märkan linnuparvi
oh haned ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma metsatukas kaskesid näen
vahetamas värvi
oh pardid ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui ma uduloori õhkamas näen
jõgesid ja järvi
oh kured ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

Ei ma taha, aga
aastas korra ikka lähen närvi
kui saab selgeks et on lähenemas
suve viimne tärmin
oh luiged ärge trügige te
parvedesse veel
just jõudsid minna soojaks
südamed ja mereveed

--------

Jah - kas alles polnud suvi? Kas ma alles ei ehmatanud, et mis nüüd toimub, suvel vaja kindad kätte panna? Nüüd ei saa küll keegi, kes veel vähenegi silmanägemine alles on, kurta, et sügist pole - lehvitab klassiaknast, trügib poriga tuppagi, ummistab nina ja kõrvad oma üldise sügisusega. See vist ongi sügisus. Trügimine. Klassi, klassist välja, sööklasse, koju, et ometi saaks vaiki olla - ja ikka ei saa. See on vist ka sügisus, kõik karjub, isegi värvid. Värvid vähemalt peavad mõistuse piiridest kinni, aga inimestesse on vastu nende tahtmist pugenud lausa vajadus trügida, et ometi vaikust saada. Me tuubime end lolliks, et hiljem rahulikult puhata. Me spurdime sööklasse, et rahulikult süüa. Ja kõige häälekamalt nõuame me vaikust.

--------

Vaiki kui võid, jää tasa
sest sõnu ei kuule sa veel
jah,vaiki kui võid, vii kaasa
mu hääl, mis sind saatma jääb veel

Kuulata vaid, kui tahad
siis sinuni jõuda võib see
jah,vaiki kui võid, vii kaasa
mu hääl, mis sind saatma jääb veel

Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja
mis tänaseni kostab sinu sees
ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja
siis tea, et kõik on alles alguses

Vaikuse hääl on valus
kui kelluke hele ja hellus
sa vaiki kui võid, ma palun
sest vaikne on hääl, kellal sel

--------

Aga kui ikkagi lõpuks saab vaikust, näiteks kusagil kaugel ära - näide elust enesest: mina homme Palupõhjas - kui pole kedagi ümber töllerdamas, pole ühtegi kohustust, ainult suur "tühjus" ümberringi, siis on sügis hoopis teine asi. Aga otsige te ise see üles.

--------

Aegamööda vahtrad vahetavad värvi
Nii sa isegi

--------

Olgu. Aitab udutamisest.

Algselt tahtsin ma pajatada ja kiidelda Lõikuspeo ainetel juba nädal aega, aga aega, näet, ei ole. Aga ükskord ma selle ära teen! Muide, me emaga saime teada, et Folkmilli laul "Meie mees Islandil" on pühendatud minu ema endisele naabrile ja peikale Valmarile. Ja veel - teda miskipärast kutsuti juba väiksest peale Peeduks! Nagu mõned mindki... Ei, ma ei julgusta teid seda tegema. Igatahes on see üks ütlemata ilus laul. Folkmill on üldse mõnus, tahaks hirmsasti jälle tantsida! Tuterdasime emaga ühe pisikese reilenderilaadse asja magamistoa vaiba peal, aga ega siin ruumi ka pole. Midagi peab ette võtma, ma ei saa nii kaua ilma tantsuta oleleda!

Mu tänav on ikka veel haledalt auklik ja töömehed on juba liigagi familiaarsed!

Huvitav, kas kõik õpetajad viimseni arvavad, et just tema tund on ainuke, milles saab suurimad tööd perioodi viimasele päevale jätta? Härma, perioodõppe mõte on sinust kaarega mööda läinud! Perioodõpe ei ole 9 tundi reedel, millest viimased 3 on ajalugu, auu!

Ma lähen nüüd magama, et homme jõuaks pekki ruumis ümber paigutada. Sellist hetke, mil saaks lihtsalt olla ja mitte midagi teha, ei ole ega tule lähipäevil - või ehk annab Palupõhjas korraks ära lipsata ja mööda teed niisama minema vantsida? Näis.

Mõningaid tähelepanekuid, luuletusi ja elutarkust/lollust põle ollagi

2007-10-12T13:54:00.001+02:00

1. Räiglaselt külmaks läheb, kuigi lubati nüüd soojemat - muidugi peale Lõikuspidu. Noh, igatahes kõik haned ja asjad uhavad Matsalust ja muudest mõnusatest puhkepaikadest üle - piltnikud ja vaatlejad mossitavad, klassiekskursioonid jäetakse ära - no mida sa vahid sest Matsalust, kui lindegi pole?!

2. Meie tänav on siiani kaevandatav - olen tööonudega juba tuttav, lehvitame-teretame-naeratame-"jõudu"tame vastamisi hommikul ja peale kooli. Ah et miks ma kooli hiljaks jään? Kopp on ees! Tegelikult nad jäävad seisma, kui ma mööda tahan minna, ja hiljaks ma ka ei jää. Küll aga mingi tüüp kimab edasi-tagasi oma pisikese traktoripojaga, kui ta ette ei vaata, läheb ümber ka.

3. Piibusuits on hea. Mingi onu sõitis mulle eile järsku mööda Taara puiesteed jalgrattal vastu, seljakott seljas, koer ees korvis, habe ees, kaptenimüts peas, piip suunurgas. Naeratas niimoodi, et ohohoh... Ja siis ma hingasin mööda teed ja nii hea oli.

4. Gümnaasiumi matemaatika on kole ja karvane loom.

5. Gümnaasiumis tehakse sulle esimeste nädalatega selgeks, et sa EI OSKA eesti keelt ja ei hakka seda kunagi oskamagi. Laadivaheldus?! Hullim!? Ropim?!

6. Lõikuspidu tuleb, jah, ta tuleb suure hooga ja mina lähen sinna emmega. Nüüd lähengi pakkima.

Seltsimehed seinalehed, ärge kaotage lootust! Ega pead! Ega muid kehaosi, eriti rippuvaid. Läheb teisi veel vaja.

Näiteks muusika kuulamiseks.

Lõi-kus-pi-du!

Saingi joone peale! ...korraks.

2007-10-08T20:49:00.000+02:00

Heihopsti, hellad velled ja muud pudulojused.

Vaatan - jälle pole tükk aega midagi kribanud. Aga pole millegist kribada kah, mis ma sodin ja läbustan niisama... Noh, nagu viimane lause. Näiteks.

Praegu istun siin ja vaatan veidi juhmi ja imestunud näoga, kuidas kõik minust mööda tuhiseb - vene keele tasemetöö, ooota, aaaa... Mis, juba esmaspäev!? Jälle!?

Rääkides vene keelest (ja ka füüsikast, kehalisest, eesti keelest ja ilmselt ka mõnest muust ainest, mis mul kahe silma vahele jäänud on), tundub olevat üsna tõenäoline, et Soerd jääb see aasta küll suvetööle. Kuraskima loll tunne on küll. Suvetööle. Nagu suvel midagi teha poleks. Käsmu ja Manija ja Valmiera(vist suvel?) ja MÜTOFEST ja FOLK ja tegelikult on ju niisama põlla peal rohimine ka ütlemata mõnus tegevus, kui parajasti kõrvadest juba tossu hakkab immitsema.

Praegu pole üldse suvi, kuigi vahepeal peale Loodusmaja Sügislaagrit nagu korraks viskas päikest, istusin bussis, suu totralt kõrvuni ja punusin paela ja ka õhtul olin üsna särtsu täis (Susa tõendab, ma ei omandanudki maapinnaga püsivat kontakti).

Laagri aegu, kui ilmad lausa masendavalt niisked ja lurtsused olid, viskas korraks jälle päris vastikuks olemise, kolisin voodisse ja üritasin mitte süttida. Lugesin nii moe pärast ajalooõpikut, ega ma midagi eriti aru ei saanudki. Ja Beowulfi, aga see oli ka tol hetkel liigjabur. Mõtlesin ka, päris paljudest asjadest mõtlesin.

--------

SÕNAD

Kluu-kluu. Kluu-kluu.

Kurku-kurgi-kurkij-kuruku
lendavad sõnad
akkadi keeles
sumeri keeles
semiidi keeles
tamiili keeles
üle põhjala maastike

ja suur tulekera
keerleb taevapõhjast
alla Kalevi järve

ja Kõli kaugel loob ja hävitab
ja Caillech sünnitab ja hävitab
ja Kalevi neitsi pillab sülest
kivitulekerasid ja
äiutab neid unele

Kluu-kluu. Kluu-kluu.

ja kali-kale-kartueli-kalla-kalla
lendavad sõnad
draviidi keeles
semiidi keeles
udmurdi keeles
üle vana linna

kuhu Tacitus tahtis
kus Ariste vahel käis
ja seal kus ei ole
kõrgust ega kaugust
nähtamatu pilvede taga
hiilgab kusagil

kuretee

--------

Mingi hetk mõtlesin järsku, et nüüd olen küll päris otsa saamas - miski põriseb kahe ukse taga. Aga ei olnud üldse mingi miski, vaid hoopis keski - ilus halli-valge-lapiline nurrmootor, ytäiesti seletamatu nägu ees. "Noh?" Sibas kiiresti minu voodisse ja sättis end jälle sellesama pilgu saatel minu vastu magama. Ja mina mõtlesin end hoopis ühte teise aega ja kohta, ja siis oli üsna hea olla. Too oli ju kodu, seal oli ju hea.

--------

KESKÖÖ

kass magab laual
täiskirjutatud paberite peal
klaasis kerkivad
mineraalvee mullikesed
nagu kassi nurr-
rrrrrumine
sigaretisuits voolab aknast välja
linnulaul voolab aknast sisse
kesköised tervitused
eetris raadio hääled:
kas sees? kas väljas!
valge öö uni
on täna ärkvel
ja rändab

oh

oskaksin ma
lindude keelt!

--------

Tolles teises ajas ja kohas oli kodu. Seal oli nii mõndagi vähem - näiteks aega ja ihutemperatuuri - mõnda aga rohkem - tunnet, et kõik on hästi, et siin ma peangi olema ja et on suvi, PÄRIS suvi - palju aga kattus - kass oli (kass, kes on otsustanud sinu juures magada, on alati kuidagi erilise näoga, nagu oleks talle kuu ja tähed otsa ette maalitud ja see on talle nii uus ja imelik, aga ometi nii püha tunne, nagu saaks päris kõigest aru ja päris kõik olekski päriselt tema oma) ja öö - ja küllap need kattuvad asjad olidki need, mis mu lõpuks päriseks sinna teisele poole sikutasid.

Kass ise aga põõnas südamerahuga neljani hommikul, siis hakkas mind ja tuba mööda ringi kondama ja lõi tagatipuks oma ninaga minu oma peaaegu siniseks, ausõna, silmadest lõi sädemeid ja kass vaatas veelgi imelikuma näoga. Aga pahaolu oli lännu küll. Läks koos kassiga kell neli hommikul, ainult püstine saba tegi veel viimase kastese kaare ja läinud ta oligi. Täielik vaikus.

Ja päike tuli välja. Just sel hetkel, kui me veel bussist korraks maha hüppasime, et grupipilti teha. Peale seda oli terve tagasisõidu ajal päike ja hea olla, siis tuli vihma, aga see ei olnud eriti tähtis, sest mul oli ema koerakakatamise jope.

Miks on alati, kui hirmkolesuur õnnejunn peale tuleb, kohe vaja mingi jama kokku keerata? Ma ei mõtle sind - üldse mitte, kes iganes sa ka oled ja seda loed või ka ei loe - aga midagi juhtub alati. Täna hommikul helises telefon ja terve hommikupoolik oli nagu mingi halb unenägu. Miks satuvad sõbrad haiglasse? Kas "satuvad" või "sattuvad?" Miks on just praegu vaja keerata käkk, mis mõnele võib jääda viimaseks - see kord ju vedas, või kas vedas? Teist korda ma seda pilku ilmselt enam taluda ei jõua, miks me ometi, kas me siis aru ei saa? - miks?

--------

SINA

Ma tahan sinuga rääkida. Ma pean sulle midagi ütlema.
Pimeduses. Kõige parem on ära rääkida pimeduses.
Pimeduses on ainult hääl ja sa kuulad mind tõesti.
Ma saan rääkida sinuga nagu iseendaga.
Pimedusest. Pimedusse kadunud ajast.
Pilkasest pimedusest ajas. Hääle värvist,
mis täidab kogu pimeda ruumi.
Ja hirmust. Avast, mille piirjooned virvendavad kusagil.
Hetkest, mil uks lüüakse valla ja nad sisenevad
helendades ning kisuvad valendavad sidemed mu silmilt
ja kogu valgetes kitlites seltskond vahib mulle otsa, kohu
valgus vajub mu sülle toas, kus olen istunud pimedas ning
kõik hõiskavad hurraa, nüüd oled sa üks meie hulgas,
nüüd oled sa vaba. Ja nende ülevärvitud maailm
pimestab mu. Purustatud pimedus
muundub rahutuks kirevaks mosaiigiks
ja pideneb laiali mööda maailma ning sa kaod.
Ma tahan sinuga rääkida, sina. Pimestavast valgusest ajas.
Ja soojast pimedusest meie sees kuhu ilmub
värviline morse, kui su hääl vastab,
ja hõõguv sädemepild, kui see puutub vastu mind.
Räägi munuga, et ma sind näeksin.

Räägi minuga pimeduses, et ma sind ometi
näeksin.

--------

Vahepeal muide peeti ülemaailmset loomade päeva - tähistasid?
Birdwatch oli ka - käisid?
Mida sa üldse tegid? Ma tahan teada. See ei ole ju võimalik, et ainult mina teen midagi, kõik teised käivad koolis, mnjah, ja siis õhtul panevad pidu, vahel magavad ka veidi. Või siis vegeteerivad arvuti taga. Mida te teete? Rääkige.
Kui mitte muud, siis kasvõi öelge, kas teil see kristlik filmike omab all mingit nupurida? Minul hakkab ta lihtsalt röökima ja kinni ei lähe, tee mis tahad.

--------

VAIKIJA MEELESPEA

Miks sa vaikid? Räägi.
Kõige parem viis vaikida
on rääkida. Pidevalt. Vahet pidamata.
Kogu aeg. Nagu valjuhääldaja.
Tolmuimeja. Juuksekuivataja. Habemeajamisaparaat.
Plärisev kell sinu sees. Rääkida.
Pidevalt rääkida. Siis ei pane
keegi tähelegi, et sa vaikid. Neil ei ole
lihtsalt aega. Nad vahivad,
kuidas su suust lendab
rohelisi konni,
kellest saavad kuningapojad.
Räägi. Neil ei ole aega, sest
nad uurivad konni ja nende taotlusi
troonile. Räägi.
Sul on veel aega rääkida.
Kuni teekann köögis
vilistama hakkab.
Ja sa ei saa enam
rääkida.
Räägi.

--------

See nüüd küll ei haakunud päriselt teemaga, aga no veidike ikka haakus ja lisaks peab rõõmuga nentima, et mõned kodanikud ikka järgivad neid juhtnööre. Praegu minu austatud kõrvad ise röögivad: "OLE VAIT! OLE VAIT!"

Ma ei ole vait. Ma ei oska vait olla. Aga ma püüan sellegipoolest - head ööd!

Mitte midagi pole öelda.

2007-10-03T18:26:00.000+02:00

Teate, mind vist solvati täna.

Üks tüdruk minu klassist küsis mult, mida ma parajasti kuulan. Vastasin talle, et Miyavit.
Tema: "Mis muusikat ta teeb?"
Mina: "Neo visualizm."
Tema: "Mis see on?"
Mina: "Ehh, see on mingi jaapani... pop-rock-julla...?"
Tema: "Aa, Tokio Hotel!"

TOKIO HOTEL!

Lisaks olen ma juba umbes kuu aega järjepidevalt palavikus, meie tänavat ehib nüüd mingi keeksima Suur Kanjon ja ma jään võib-olla oma haiguse tõttu mitmes aines suvetööle. Elu on lill.

--------

Meri! Kui meie

' vait jääme, raadio kinni keerame

' ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista -

' meri!

' Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi -

läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski -

' meri! Magame, ärkame, töötame, sekeldame,

ei pane tähelegi, aga

tema ikka,

' ikka,

asja ees, teist taga.

--------

Täpid ainult selleks, et ta ilusti kujus püsiks - miskipärast kardan, et ta ei tee seda...

Mul ei ole mitte midagi öelda.

Banaan

2007-09-27T15:34:00.000+02:00

Niisiis. Palun vaadake seda filmi. Leidke TVst, ostke DVD, tõmmake netist, ükskõik. Vaadake seda filmi. Nii otsekohest ja erapooletut filmi pole mina sel teemal ammu näinud, kui üldse.

Muide, reklaamklipp pole üldse nagu tavaliselt, et topime kõige huvitavama osa kokku, küll siis inimesed vaatavad. Seda filmi tuleb vaadata.

Tegelikult tahtsin ma hommikul hoopis millegist muust rääkida, aga siis ma vaatasin seda filmi... Nüüd tagasi selle hommikuse teema juurde.

Eile õhtul istusin ma sohva peal, sõin koeraga kahekesi küpsiseid (kusjuures koer nautis neid vist isegi veidi rohkem kui mina), ja hiljem joonistasin süles puukängurut (ausõna, ega mul siin midagi targemat teha ei ole), koer mõnusalt ja soojalt külje all nohisemas.

Ja siis läksin magama, koer tuli ja sättis end tekinurga peale. Natukese aja pärast nihkus lähemale ja toksis ninaga - "süga!" Ma siis sügasin. Pool tundi sügasin, sest kui ma lõpetada üritasin, hakkas ta kiunuma ja ninaga toksima. Ai, mu käsi, ai! Aga lõpuks saime ilusti tuttu. Koer niheles terve öö lähemale ja lükkas mu lõpuks päris vastu seina. Poole öö peal, umbes siis, kui ma olin okupeerinud oma padja koha, litsunud end vastu peatsit ja toetanud jalad seinale, sest mujal ruumi polnud ja koer nühkis ikka lähemale, mõtlesin ma, et nii head sõpra ikka annab otsida. Teist temasugust mul ei ole. Noh, ehk mõni hobuelajas... Aga ma ei oskaks nendega nii kaua. Nad mõtlevad teistmoodi. Hoopis teistmoodi.

Ja siis ma mõtlesin veel: tema on ju minu oma, miks nad siis ta ära viivad? Alati nad viivad ta ära. Kõiki teisi on nii lämmatavalt palju minu ümber, ja ma üritan naeratada ja olla tore ja nii edasi, aga tegelikult ma tahan lihtsalt oma koeranatukest. Et talle küpsist anda või oma sõrmi soojendada. Või et mängida, haukuda, tirida...

Eile õhtul, enne kui ma voodisse läksin avastasin ma, et mu koerale maitseb minu puidust kausitoorik. Suure tüki näris välja, aga õnneks ainult pärast, mida pidi seda igale poole kruvida saab. Ma võtsin talt selle ära, kui ta valesid osasid närima hakkas. Võtsin talt selle ära, panin laua peale ja mõtlesin ikka, et kuidas oleks, kui ta kogu aeg siin oleks - kas ta oleks igavene memmekas? Või võtaks ta mind kui mööblit? Või oleks meie vahel veel suurem arusaamine?

Mine tea.

Mina näiteks tahan Mütofestile minna ja rollikat.

Silmalaud

2007-09-25T21:25:00.000+02:00

Ei tõsiseks mind tee
kogu külm,
millega mind hirmutatud
kui õhtul lõpeb tee
teki all
liivad silma riputatud

Silmalaud
võbisevad laud
teavad oodata, oodata, oodata neid huuli
minu laul
armastuse laul
palun oodata, oodata, oodata
küll valmis saan ta kord

Ei tõsiseks mind tee
kõik maailm,
millega mind hirmutatud
lai valgustatud tee
kolmas silm
ärkvele on raputatud.

--------

See on siin sellepärast, et see on nii meeletult ilus laul ja lisaks trügib see ühe minu rollikategelase teemalauluks. Häh, nagu tal neid juba piisavalt poleks! Kes teavad, teavad, kes ei tea... Parem ongi.

Ühtlasi annan teada, et järgmise nädalani mind koolis ei näe. Haigus murrab. Tegelikult ei tunne ma end üldse haigena, aga kui arstitädi käsib... Kahju on ainult sellest, et ma retsitud ei saa nagu kord ja kohus. Aga ehk ma mõtlen selleks ajaks veel midagi välja. Kodus istumine on nii vastik...

Head ööd.

Vaadake õigesti

2007-09-24T13:27:00.000+02:00

Tere-tere, kaas-, vastu- või üldsemittemõtlejad!

Ma olen ikka veel haige. Palavik on tagasi, kuigi ehk ta vahepeal ei läinudki kusagile? Igatahes siin ma nüüd olen, mässunud salli sisse, mul on nii palav, nii palav, ja samal ajal on nii külm... Aga mõte liigub lausa kahtlaselt kiiresti.

Tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida, vaid sellest, et

tegelikult käib sõda. Juba tükk aega, ja kuigi sinu maja pole veel pommitatud, käib Eestis sõda, päris sõda. Infosõda on ka sõda! Seega peame me olema ülimalt ettevaatlikud. Mõelge hästi läbi, mida te ütlete, mida teete, mida teate ja arvate. Tegelikult ei ole asi üldse nii, kuidas teile tundub.

--------

TRÜKIVALGUSE IMPEERIUM

Tinakirjas taevatähed
üle ilma justkui külmas
ligimesed, lähestikku.

Tinakirstus ajapikku
verisõrmil sätin kokku
purustatud tähestikku:

A F G - - - - - - -
A S E - - - - - - - - -

--------

Jah, me vaatame, et võitsime selle väikese kokkupõrke. Aljoša on liigutatud, rahva arvamust valitsusest on kõrgem kui varem ja Eesti on ikka veel "vaba". Aga me ei tohi loorberitele puhkama jääda! Sest teate, mis teine pool mõtleb? Et nad kaotasid? Ei. Nad mõtlevad täpselt nii: nüüd me teame nende nõrku punkte, teame uut rünnakut perfektselt teostada. Ja järgmine kord nad end tagasi ei hoia.

Ärge kutsuge mind vaenu õhutajaks või paranoiliseks, te ju näete ise ka, mis toimub. Kutsuge siis asju õigete sõnadega. Ah et see ei ole ju tegelikult sõda? Ei tapeta? Tapetakse. Ka üks elu loeb. Ei pommitata? Infosõjas pole pommid füüsilised. Füüsilised pommid teevad vähem kahju kui infopommid. On veel mõni vastuväide? Laduge lagedale.

Niisiis, minu üleskutse: Ärge vaadake asja ühekülgselt. Uurige. Saage aru. Ärge laske oma aju loputada!

--------

VÕLG

Üks valjult hüüdis teisele:
"Sa oled mulle võlgu
kaks köit, mis kulus, sidudes
su isa-ema õlgu,

ja selle loomavaguni

kus reisida neil lasti -

platskaarte polnud, nagunii

sa pääsed odavasti.

On võlgu sul elektritraat -

see, mille katki kiskus

su vägilasest vanataat,

kui vabasurma viskus.

On võlgu sul tööaja hind,

mis asjameestel kadus,

kui hällis puistati ka sind

su pahelises kodus.

Pead võlgu maksma kaua sa,

mis jätsid sugulased:

käerauad, kuulid, hauamaa

ja ristiks murtud kased;

jah, püssidest ja tääkidest

suurt hinda ma ei päri,

kuid vajas - ausalt rääkides -

neid ohtralt kõik see kari.

Ei piisa võla maksmiseks

sul tuhandest või sajast,

ei piisa vist ka miljonist

ja ühest eluajast!"

Siis tahtis teine vastata:

"Sa küsid hingehinda!",

kuid mõtles: ega´s võitluses

nii väiklaseks ei minda.

Ta pealegi ei hiilanud

ka mingi miljoniga.

Tal polnud üldse miskit muud

kui oma eluiga...

--------

MIKS SEE JOBU MU KIRJA KOKKU PRESSIB JA KÕIK TAANDREAD ÄRA KAOTAB?!?! Just kõige tähtsama teksti teeb ta pisikeseks ja pressib karpi. Miks?!

Püüa pilvi, sa ulatud nendeni!

2007-09-23T20:28:00.000+02:00

Taas kuuled: taevatähtedeni ulatuda
ei suuda keegi meist ja rooma edasi
Kui kõik nii usukski ja oleks vaikne muda
siis nii ju mailmas ei oleks kedagi

--------

Noh, saigi tehtud. Kaua tehtud, kaunikene. Tundub kuidagi väsitav, aga esimese lumega kolin ma niikuinii ära oma talvepessa, seega ei pea te mitte kaua seda hirmsust vahtima. Tegelikult ei pea te seda niikuinii vahtima, ja ega te ilmselgelt palju ei vahigi, aga mulle ju meeldib vahel mõelda, et keegi mõtleb korraks samu mõtteid mis mina.

"...ja mingi hetk õppejõud vaikis.
Siis mõistsin, et miks.
Panin salvaka ära, vaatasin ringi ja aevastasin.
Auditoorium oli orkester - sügishaiguste orkester.
Löristamise järgi sai isegi takti pidada.
Ja koor laulis ebaühtlaselt: "Ega sul pole laenata salvakat!"
Vahelduseks keegi siit-sealt aevastas."
- Riioni Rotipesa

Nii ju ongi. Nüüd te ehk mõistate, miks ma oma blogi värvid segi vägistasin. See roheline-valge, mis suvel soe oli, on nüüd vastikult külm ja tühi ja ei soojenda teps mitte. Ei taha mina, et mõni minu blogi vaatamisest nohu saaks.

Seebu oli siin - Seebu oli siin, ja ta andis mulle palju head muusikat. Nüüd ma vakselt näksin selle otsast ja saan järjest rohkem aru, kui igav ja mõttetu mu blog on viimasel ajal olnud - vähemalt mulle. Tegelikult tahaks kuulda ka Sinu arvamust? Mis Sa tahaksid siit lugeda? Arutle!

http://riion.blogspot.com/2007/09/tatised-ninad-tartu-vihma-kes.html

NIIMOODI kirjutatakse blogi. Niimoodi. Eks?

--------

Ja kõrgel näeb hõljumas valgeid pilvi
ja tema käed, tiibadeks muutuvad ta käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed

--------

Või siis näiteks nii:

--------

Vaadake ülesse
Hingake taevasse
Kõrgele kätesse
Püüdke mis meele loob

Madalas vees
Käsi peo sees
maailm on jalge ees
Vaadake vaid paremat poolt

--------

On ju nii? Või ma eksin siin? On minu ja teiste elud segi läinud? Kui päriselt ongi teisiti, parem, et siis kõik oleks mängult.

Oort - Teeilu

2007-09-23T18:59:00.000+02:00

Lähme, hellad, käime, kullad,

lähme tehtud tieda mööda,

raiutud radasid mööda,

kust on enne orjad käinud,

orjad käinud, härjad läinud,

orjad käinud õhta-ani,

vaimu-lapsed valge-eni.

Hulk siit läinud uhke-eida,

mõni rida rikka-aida,

paar läind peretütterida

Ei need teinud teeiluda,

teeiluda, maamõnuda,

metsa kõrge puu kõmada.

Meie kaksi vaesta lasta,

meie teeme teeiluda,

teeiluda, maamõnuda,

metsa kõrge puu kõmada,

laia välja laulusida.

Et see tee ei teota meida,

väli laia laida meida,

metsa kõrge puu kõnele.

--------

Seebu, sa oled parim.

Üritan nüüd oma blogi näppida, et ta lahedam oleks. Andeks, kui see alguses päris jabur välja näeb. Miks see järsku imelikku nägu teeb?! Ma ei saa reavahesid jätta... Hmh.

2007-09-22T16:36:00.000+02:00

踏みにじられたって　むしりとられたって　咲き誇ってりゃいい
信じ続ければいい　雨降んなくっても　日が当たんなくっても
涼しい顔して　知らん顔してさ　道に迷ったって誰かに聞けばいい
夢見失ったってまた目を閉じればいい
そしていつかまた咲いてやるのさ　大きく手を広げて
陽の光の差す方へ

(Copyright Masakarasu)

Tõlkige endale ise, kes tahab. See ei ole tegelikult tähtis.

Üldiselt on mul plaanis muuta kujundust, nagu ma alati teen... See on lihtsalt nii lõbus, ja kaua sa seda rohevalget ikka krõllid?

Niisiis. Asja juurde. Mis ma vahepeal tegin.

Koolis käisin. Meid hakatakse nüüd siis retsima, ja juba reedel näidati ette, mida see tähendab. Võimlemist igal teisel vahetunnil koolimaja ees järgmise nädala jooksul pluss kolerets millalgi reedel. Ma püüan ikka osa võtta, aga ma ei tea, mida mu tervis sellest arvab, kui mitte hästi, siis ma jätan vahele, andke andeks. Aga ma püüan. Lihtsalt ma ei leia, et hiljem peaks SLÕhtuleht mind mööda haiglat taga otsima, et saada intervjuud kopsupõletiku, murtud selgroo ja mõne munamängust saadud erilise HIV-tüve kohta.

Mul oli sakslane. Täitsa tore teine, ja meil oli lõbus ka. Veidi tige olin, sest Leppoja ütles "paariks päevaks", aga lõpuks oli ta siin laupäevast neljapäevani. Elasime üle, kuigi hästi kitsas oli (Meid oli viis pluss koer. See on kolmetoaline korter). Aga neljapäeva hommikul andsin talle villased sokid ja toppisin bussi peale.

Kolmapäev on tegelikult see, millest tahan eriti hädaldada. Huhuhuuu.
Hommikul olid tunnid. Need olid viimane ajukepp. Peale matemaatikatundi oli mu aju sellises seisundis, et ma ei julgenud enam eriti nuusata ka. Tahvlile ilmusid üksteise järel veidrused a´la kaks astmes kaks astmes kolm...

Peale seda pidi mul olema samal ajal kaks koosolekut, peale seda samal ajal kaks koosolekut pluss kaks asja, kuhu mul oli vaja minna. Jätsin julmalt kaks kolmandikku ära. Käisin Tabula Rasa koosolekul(see on meie koolileht), mis arenes minu ehmatuseks korraga ÕOV koosolekuks, aga nüüd olen ma igatahes mõlemas kirjas. Peale seda jooksin kiiresti kusagile Kuu tänavale, et üles korjata parmupill ja sealt sibasin jalgsi Soinastesse Tarbatu koosolekule.

Mulle on sellised koosolekud väga mokkamööda, kus lõppkokkuvõttes saab päris palju otsustatud, päris palju tööd tehtud ja kõvasti naerdud ka. Tarbatu oma oli täpselt selline tubli. Ka InBoil meeldib mulle väga. Me ei vaidle, et ta on ego ja teiste suhtes nõudlik, aga just selle ego ja nõudlikkusega saavutab ta selle, mida ta tahab. Ja ta tahab neid asju, mida mina ka tahan. Koosolekul olin mina see vaeseke, kellele protokoll sõrmede vahele visati - ma tegin, mis suutsin, aga noh... Eks näis, kui mõni Hallsilm mul pea maha lubab võtta, siis ma vähemalt tean, et pean rohkem pingutama. Aga nüüd toppisin selle arvutisse ja kärab ära küll. Ehk peaksin mainima, et ühinesin Tarbatuga? Ehk... Aga koosolek kestis poole ööni, mispeale ma veidi otsisin oma sakslast linna peal ja siis sain koju tuttu.

Neljapäeval me rääkisime Susaga koolisööklas ja jõudsime järeldusele, et me oleme ikka eriti veidrad. Aga kuramuse SUPERMÄNNID sellegipoolest! Me oleme haiglaselt tegusad!

Oh. Tegelikult ma tean, et neid päevikustiilis bloge pole üldse huvitav lugeda. Ma arvan, et ma võtan selle posti siit kunagi ära, aga ma olen hetkel haige ja see paneb mind nõmedaid asju tegema...

Haige on üldiselt nõme olla.

Ja nüüd tulevad viimase aja luuletused LIHTSALT JÄRJEST. Ei viitsi ega suuda mina neid teksti vahele toppida. Täname.

Lisaks veel nii palju, et esimene sai kirjutatud palavikus. Teate ju küll. Paistab läbi.

--------

SISEMIK

luine sild mu jalge all
silmadeks mul söed
ümberringi valge hall
käsipuud kui löed

ümberringi teravaist
vikatitest vaip
olen veel vaid terav vaist
nürimata taip

jalad käivad luisates
tee saab vahuriviks
piisku kiljub tuisates
tardub ihu kiviks

heljub hahkjas tinagi
välgub valge nõel!
Olen Surm! Ja minagi
tasa hiilin jõel

--------

Veidi aja eest meenus mulle Manija. Aga hoopis teist värvi. Umbes siis, kui hästi külm oli ja isegi lund tuli natuke. Kõik saab otsa, aga meri on ikka veel siinsamas, minu varvaste all. Kui ma neid liigutan, siis pritsib. Natuke. Nii natuke, et teie ei näe - aga mina tunnen. Soolast vett katkitantsitud jalgade peal. Ja siis ma tunnen ennast jälle elusana, nagu Mütofestil. Aga seda juttu te juba teate. Nagu Minea just praegu ütles: Ja oi kuidas me järgmisel aastal end katki tantsime ja kiigume ja oleme. Ja ritsikad siristavad meile hoogu juurde ning augustikuude soojus paneb õnnelikult varbaid pehmesse mulda suruma.

--------

HOIATUS

ära mängi pilliroog hakkab kõhisema roopillipuhuja vakata
lõikeheintest tõuseb september ja vaatab tinase
pilguga su juukseid kus sa ei saa enam kunagi
kustutada aastate laastavat tuld su käed
pudenevad küljest sa püsid veel üksnes tühjadel märkidel
vastu tühja linna toetad sa oma selja aga
raamatukogud paiskuvad su puudutusest
välkvalgeks tolmuks mis vabastab su liivalinnused
ja muistsed linnud nende tornidel ja laotuse kuhu
nad vihinal kaovad kõik viimne kui tera Ja meri
septembri hall meri murrab pilliroo matab enese alla

--------

Kunagi suvel, kui ma Pärnus käisin. Öö oli ilus. Öine Pärnu oli ilus. Üksinda. Päris üksinda. Minu Pärnu.

--------

IGAVENE KASS

Vana kass istub rõduuksel ja vaatab öösse.

Üle tee on vana must maja.
Sosinad libisevad üle äratallatud rohu,
siluetid kükitavad kuivanud lehtedega
põõsaste taga
ja liiv ragiseb nähtamatu ligineja jalgade all.
Kõrvalkorteris paneb vana viiuldaja pilli vutlarisse
ja silmad kinni.
Maja üle tee laguneb pimeduses tolmuks
ja hajub.
Aga vana kass istub rõduuksel
ja vaatab öösse.
Tasane tuulehoog liigutab karvu
kassi seljal.

Kogu taevas on täis
kasside silmi.

--------

Ma sattusin jälle Mütomulli. Kas ma olen siin üksinda?
Teate, Mütofest hoiab mind praegugi liikumas. Kui ta edasi toimub ja hästi toimub, siis saab must igiliikur. Puhtalt Mütotoitel. Kas sellele annab patenti võtta?

Ma lähen magama. Kunagi saate ilmselt veidi mõistlikumat juttu ka. Kui ma nii tatine ei ole.
Kõmmadi-kõmm!

Möm!

2007-09-17T15:47:00.000+02:00

Ainult mõned asjad öelda. Ei jõua praegu targutada, luuletada ammugi mitte.

1. Soerd on haige. Nädal aega kodus olnud palavikuga, aga siis tekkis lihtsalt väga hüper-tunne... Aga nüüd on mul veel vastikum olla, aga käin koolis. Täna sain arsti käest sõimata ja kekavabastuse. Mis ronisin kooli, kui haige olen?! Aga VAJA on ju!

2. Mul on nüüd sakslane siin. Bielefeldi Ceciliengymnasiumi segakoor ja orkester on meie segakooril külas ja nüüd nad elunevad oma tuubadega meie kodudes. Mitte et ma segakoori kuuluksin, oh ei, aga ma ise tahtsin teda siia. Siis ma muidugi ei teadnud, et ta siin oh-Taara-avita-NELJAPÄEVANI siin on, ega ka seda, et ma samal ajal jõrmhaige olen. Igatahes, siin ta nüüd on ja mul tuleb teda ja tema tuubat ringi tassida. (Tegelikult on asi veidi lihtsam, tal on vaid ristflööt ja ta on muidu tore.)

3. Seebu õpetab mind varsti PVC-torust pikkvilet tegema. Ei mingit vaidlemist, ma olen valmis oma bofri rõõmuga ohverdama!

4. Ma tahan MÜTOFESTILE. Veidi väiksemas mahus tahan ma Folgile.

5. Ahmnh, nönönön...

6. Mul on kolmapäeval eriti rõlge päev, nimelt on sel päeval üksteisega kattuvatel aegadel neli koosolekut ning üks kontsert. Kõigepealt on mul samal ajal Tabula Rasa koosolek, mille valisin üle Korteri erakorralise koosoleku, mida juhib minu asemel Sven (elu lõpuni olen sulle tänulik, või vähemalt järgmise teisipäevani või nii). Siis on kell kuus ühiskontsert kuskil kirikus ja samal ajal Tarbatu koosolek. Kontsertile ja sealt ära pean ma transportima oma sakslast, aga Tarbatu koosolek on mulle tähtsam. Mõtleme miskit välja. Ja nagu kirsiks koogi peale on kell seitse Uru koosolek, kust ma suurima heameelega puudun ja kiusan Priisti hoopis hiljem. Ma tahan teada, kuidas nende uksekaartidega saab, ja kas Kivitsõõris üldse midagi toimuma hakkab(vastasel korral olen sunnitud välja astuma, tõesti!), ja kui keegi tark viitsib mulle pärast rääkida, mis seal toimus siis ma olen üks suur kõrv.

7. Blog teeb läbi uuenduskuuri millalgi üsna varsti, aga ma ilmselt ei koli veel tagasi sodipessa. Lumi tuleb, küll siis saab. Ma ilmselt nii tegema hakkangi, et oman kahte blogi, mida jõudumööda vahetan. Ärge unnake, et nõme on, see ei muuda midagi.

8. Mul on nii paha olla... Vahtige ilusat muusikavideot, mis on ilus ja tore...

Et vähemalt TEIE haigeks ei jääks,
Saluteerin,
Soerd

Miyavi - Kabuki Boiz

2007-09-14T21:12:00.000+02:00

See ei vaja edasist seletust.

Head ööd.

Mütofest pildis

2007-09-09T14:49:00.000+02:00

Kunn siseneb enesekindlalt Põõsasse.

Nagu näete, leidsin arvutisügavustest karja pilte Mütofest 2007´st. MINA POLE ÜHEGI PILDI AUTOR, ja lisaks ei tea ma ühegi pildi omanikku. Kui keegi teab, siis karjuge!

Pildid on ebaloogilises järjekorras, sest Blogger ei allu mulle.

Oort lükkas öösi maapinna viltu!

VIP-istmed pakkusid kõrgendatud mugavustaset.

Kes tahtis šõud näha ka, see pidi tantsima.

Just nii kreisi see oligi! Ja nii iga õhtu 4 tundi!

Kunn ja Krauka onu universumi kõiksusest.

Kunn ja Krauka onu on lähedased.

Oort ei vaja elektrit!

Teineteist lahingumöllus leidnute eraldusprotsess oli vaevaline ning nõudis Kuninga enda sekkumist.

Krauka isiklikult.

Viimaste ullikeste ennastohverdav katse ka pühapäeval veidi jalga tatsutada.

Paljas Tźr kogu oma vaieldamatus ilus ja muinassuses.

TEGELIKULT käib linnuse vallutamine hoopis nii!

Aukartustäratava torukoguga onu.

Vanakaru selgitab jorsile, et õige mees sarve peas ei kanna.

Toruonu stereosüsteem.

Terje ja potentsiaalsed mõrvariistad.

Kassinurme kõikse kõvvemb mies! Ja kõikse kurjemb koa.

Kohalikud klatšimoorid.

Vajadusel ka külaveidrikud.

Jorss katusel. (Meenub laul "Turmaga katusel..." Turmakoll seekord vist siiski ise katustpidi ei töllerdanud.)

Mütofest oli väga rahvarohke.

Vanakaru on ilma oma sarveta väga üksildane.

Arm on leitud!

Kuidagi tühjemaks jäänud vahepeal...

Ja praegu ongi kõik! Täname ja kohtume taas... kunagi.

LAMMAS.

Argine möga ninjadest, kartulitest ja ajalooõpikutest

2007-09-09T13:48:00.000+02:00

Hei hopsti!

Mingi quiz ütles mulle, et ma olen NINJA. Vähemalt võin ma nüüd sirge seljaga varstitulevale Day of The Ninja´le vastu minna! Kas keegi veel plaanib seda tähistada?

Avastan jälle, et olen oma blökerdise unustanud. Aga pole nagu millegist suurt kirjutada ka.

Kartuleid võtsime. Sellele eelnes pikk ja natuke tobe saaga katkiläinud traktorikummiga, mida ainukeses lahtiolevas poes ei olnud, aga mingi tuttava lakast ikka sai. Ilmselgelt teid ei huvita meie traktori parema tagakummi saatus, seega ma ei ahista teid sellega.

No uus klass on siiani tundunud üsna mõistlik. Erandeid on ju alati, aga valdav enamus on toredad inimesed :) Isegi suheldavaid poisse on, mis on alati tervitatav. Suur osa neist ainult mõmisevad või kasutavad ühesilbilisi sõnu. Tsiteerin vestlust ühe mõmisevat sorti tüübiga:

"Tere!"
"Tere."
"Mina olen Marie uuest klassist."
"OK."
*viis minutit vaikust*
"Kahjuks ma hetkel ei vii nime ja nägu kokku... On sul ehk pilte netis?"
"Eip."
*kümme minutit vaikust*
"Kuidas uus klass tundub?"
"Norm."
*veel viis*
"Ee, ma lähen sööma nüüd. >.<" "OK, tsau."

Veidike masendav, aga vähemalt on teisi mõistlikke.

Reedel on ajaloos kontrolltöö lk. 8-83. Huvitav, kas Tompa eeldab, et me kõik tuupisime vaheajal entusiastlikult õpikust aastaarve?

Mina ei tuupinud. Kas keegi tuupis?

Üldiselt pole mul eriti midagi tarka öelda. Jõuab hiljem ka.

Rääkige minuga, inimesed! Ma olen ikka veel siin!

buip buip!,
Soerd

Ablalladilalladilörr

2007-09-02T01:54:00.000+02:00

Ahhjahh. Mõned faktid.

Aktus oli.

Lõbus aktus oli.

Tantsisime Tõnis Lukasega!

Uus tunniplaan imeb vilinal.

Uus klass on veel testimisjärgus.

Mul oli kümme pulgakommi.

Sõitsime paadiga. Võssa sõitsime, aga see oli rooli süü.

Külm on ja lumi on. Ma pole teist küll veel näinud, aga olevat juba mingeid pilte ja asju liikunud ja üldiselt ma natuke kardan, septembris ei tohi lund sadada. Septembris sees trenni tegema hakata on suht loll. Ja paksus mantlis külmetada ka.

Ma lähen magama; ma olen üsna õnnelik hoolimata faktist, et kõik nii kuradima halvasti läheb ^^

buip buip!

P.S. Vist on alanud Soerdi lollide postituste era. Ilmselt seetõttu, et on juba sügav hommik.

Õndsamalt tühi

2007-08-29T01:05:00.000+02:00

Tere, kõik karvased ja sulelised!

See postitus on ilmselt üsna tühi, eriti sisuliselt. Miks ma postitan? Sest ometi kord on mul võimalus teha lühikest, mõttetut postitust, ja hell am I going to use it!

Seega, brace yourselves - ÖLLÖLLÖLL. Kell on õndsamalt 2.07 ja ma tunnen end hästi ja kõrvetan Miyavit plaadi peale.

ARE YOU READY TO ROCK?

Ahh... Meelde tuli. See on tegelikult halb, et meelde tuli, sest nüüd ma pean ikka midagi veidi mõtestatut kirjutama, kuigi ma ei taha. See postitus on raisku läinud!

Üldiselt sain ma juba tüki aja eest uue pentagrammi kaela ümber. Eelmine läks õnnetumal kombel kildudeks ja uut ma lihtsalt ei leidnud. Ei, mitte et pentagrammidest Tartus puudust oleks, lihtsalt ma ei leidnud seda ÕIGET. Aga nüüd ma leidsin.

Ja see on hea, sest nüüd hakkavad asjad vist ikka paremuse poole minema. Vähemalt niipalju, kui mul on olnud võimalust testida, on nad seda teinud. Tublid!

Aga üldiselt oli vahepeal juba päris rõve olla. Mingi tüüp tekkis toa nurka, kollaste silmadega ja väitis, et on Šaakal. No mis sa teed. Ega otse vaadates ei olnud, aga kui pilgu ära keerad, siis lihtsalt seisab ja jälgib. Ja siis naerab, kui nõme olla on. Ja kui eriti halb olla on, siis tuleb lähemale ka, ja ausõna, jääkülmad sõrmed ei ole toredad asjad.

Seega ma olen keskmiselt, ei, üle keskmise õnnelik ja tunnen end vahepeal veidi totralt. Uus kevad on käes, noh. Täna sõime maasikapulgakomme ka, ja Seebu saab ka muide. Kui ta millalgi Tartusse tuleb.

Aga et asja võimalikul mõttetuna hoida, siis ma koristan hetkeseisuga oma tuba - juba pea nädal aega. See on lausa hämmastav, millist nodi sealt leida võib ja ma võin vanduda, et kui ma vetsupausi tegin, siis see paljunes salaja. Igatahes nüüd hakkab see tänu minu ennastohverdavaile pingutustele taanduma. Hua!

Üldiselt, Miyavi on kuidagi üdini positiivne ja mõjub hästi. Ja huvitava häälega muidugi ka, ja see on positiivne, sest praegu on valdav osa muusikutest lihtsalt need, kes natuke viisi peavad ja arvavad, et on lahe laulda. Hirmus hakkab.

Hommik hakkab juba tulema, aga mina ei saa ära minna, sest ma kõrvetan CD´sid, ja mitte radika peal, vaid ikka muusikaga. Šup-šup.

Head ööd, kamraadid-kaasvõitlejad!

P.S. Luuletust täna ei saa, sest mu aju on õndsamalt tühi.

Soerd on tagasi.

2007-08-26T13:30:00.000+02:00

Tere!

Mind pole siin ammu olnud. Inimesed juba surkisid mind, niiet ma mõtlesin, et miks neid piinata ja ennast ka, kirjutame ära.

Mis ma vahepeal tegin?

Palju asju tegin.

Näiteks oli Minea sünna. See sünna oli lahe (ma tahan ka sellist, mitte ürglahedat korteriläbu, millelahedust enne nähtud pole! Isegi koristustiim oli.).

Siis käisin Folgil. Folgi heietus on järgmises postis, täname.

Mütofestil ka! See heietus on ülejärgmises postis, täname veelkord.

Laulupidu oli. Laulupidu oli lahe, kuigi mõned inimesed vihastasid mind (umbes pool kaarealust?), hernesupi sees oli Mineal pool hernest rohkem kui mul (mul ei olnud ühtegi), jalad valutasid ja hirmus oli olla. Ilus oli, väga ilus, kuigi me "Tiiga" kollektiivselt puusse panime ja "Isamaa ilu hoieldes" läks ka käest ära. "Palve" see-eest oli hea mõlemail korral. Minu juures kõik vesistasid ja kallistasid. Rongkäigu lõpp vajus ära, aga selle eest oli viimases otsas ONU JÜRKA! JÜRKA TULI, JÜRKAAAA! Ja siis me jõudsime jälle :)

Jätan oma heietused ja räägin midagi ajakohasemat ja segasemat. Avastasin J-rocki. Kus see siiani peidus oli, ah? Miyavi on meeletu energia ja meeletu kidramänguga meeletult random tüüp. Suunurgad kisub kõrvadeni. Üldiselt saab selle kohta lähemat infot minu SinaToru lemmikute listist, kus on igasugust lahedat kraami ohtrates kogustes. Täname!

http://www.youtube.com/profile_favorites?user=s0erd

Lähen ja aktsioneerin edasi. Hua!

Siinkohal on teil võimalus aknake rõõmsalt kinni klõpsata ja elada edasi õndsas teadmatuses. Kui te seda ei tee, siis ootab teid mitme meetri pikkune heietus Folgist ja Mütost, mis teile ilmselgelt midagi ei ütle, aga ma pidin selle endast välja saama.

Miyavi desu! *flips over*
Miyavi desu! *flips over*
Miyavi desu! *flips over and falls off the chair. Tõmbleb minema*

HUA!

Alati teie omendus,
Soerd.

FOLK, GENIUS LOCI ja ÜLESKUTSE

2007-08-26T13:22:00.000+02:00

Folgist on järel ainult mõned killud. Jupid, pildid. Folk ei olnud selline pidev lindike, mis järjest jooksis, see oli üksteise vahele kiilutud jupid erinevatest maailmatest, igaühes käis seesama rütm, aga seda oli nii raske ära tunda. See ongi folk, mis nüüd tuleb!
~
Silt ühe tagumiku peal: "Minu nimi on MORSK. Kui ma olen kadunud pärimusmuusikasse, helista telefonil..."
~
Genticorumi-onu parmupillilugu - ahhhhhh.
~
Vägilaste kontserti ajal ilmus minu juurde mingi suvaline onu, kellega me siis parmupille tinistasime. Impro. Rääkis veel, et pidi juba Metallica kontsertil lavale minema, aga pillil lendas keel eest. Tal olevat juba kuue pilliga nii juhtunud, nüüd ostis korraliku parmu. Eks näis, mis minu omast saab, Teele omal murdus ka keel ära :D
~
Öine Viljandi, kus saab kepsutada ja keerutada.

--------

GENIUS LOCI

Uni ehitas uue aguli.
Seisan pimedas risttahukas,
sigareti sees küdemas unistused.

Aken maailma.
See niiskub.
Hingeõhk negatiivil:
ilmub. Ja
kaob.

Kivilabürindis, juuksed lendlemas,
eksleb ilus Helena.
Laste mänguväljakul
seisab liikumatult
vettinud puuhobune.

Üle platsi
viivad juhuse jäljed.

Tume tee.
Sirgelt.
Südame poole.

Haaran lülitist - - -
Ehmatustuli
näitab proskeeniumil
rahvahulka

deus ex machina ootel.

-------

Telkimine oli elamus omaette. Magada ju ei saanud, vihma sadas ja pidevalt potsusid õunad telgiriidele. Üldse olin mina meie kolmesest telgiseltskonnast ainus, kes magamiskoti kaasa võttis ja ühtlasi ka ainus, kes selles ei maganud. Ilmselt olin ma ka ainus, kellel oli üldiselt arsti poolt ära keelatud kodust väljas magada, eriti mitte telgis. Aga ma olen elus! Mitte nagu Gackt, kes Minea jutu järgi peaks olema ammu surnud ja asendatud papist kujuga...hmhm. OffTopic, YAI!

Hiline-hiline Untsakate kontsert, kus ei olnud kedagi, keda ma tundsin... Aga siis tuli Muhv. Täitsa lõpp ;) Noh, igatahes tantsisime lolliks, kui lühidalt väljenduda. Veidi Müto tunne oli.

--------

ÜLESKUTSE
H.R-it tervitades

Jätke jonn ja jätke viha,
jätke igavikuiha,
jätke olu, ilu, valu,
jätke melu, keskustelu,
jätke laul ja jätke jutt,
naer ja nali, kurbus, nutt,
jätke lapsed, perekond,
inimkond ja ühiskond.
Ärge enam võidelge,
saatusega leppige.
Pange pead padja peale,
mured musta mulla peale.

Ärge enam elage,
jätke ükskord järele!

--------

Frigg! Friggi kontsert, mille ajal ma sain 16. Samal ajal sai üks neist 26. Hehe. Kontsert ise oli orgastiliselt hea. Sain mingi katkiläinud kidrakeele ka :D

Sööming mingis pargis. Arbuus. Hea.

Oorti kontsert, mille jooksul mind peksti ohtralt juustega. Mingi tädi võttis Jaanuse lõngast kinni. Jaanus lõikas lõnga enda küljest ära. Tädi kiljus. Siis jagati lõnga! Aga kontsert oli seal kõrval hea ja ilus. Sünter läheb tõesti oma muusika sisse.

Kaevumägi ja Kirsimägi on nii ilusad kohad.

Ro:ToRo oli hea. Ma tahan seda plaati, mis nad teevad, vot mis. Aga Laanekaske ei taha sinna peale... Ta on äge ja kõike, aga mitte Ro:ToRo ja mitte Handi rahvamuusikaga.

Noormees, kes roosas hommikumantlis ringi jooksis. Folk ju!

VLÜ Kirsimäel. Mmmmm :)

Reedel üritasin särki osta, aga need olid juba otsas. Sain punase räti ja valge märgi.

Kaevumägi ja täpilistes kummikutes lombikargajad ja tantsijad. Miks ma loll olin ja kummikuid kaasa ei võtnud?

Pühapäevaõhtune "Leelo-Leelo" andis SELLISE SIRAKA! Miks mind ei olnud Dazkarieh kontsertil?! Ma tahan neid Mütole. Peab Matile pugema. Dazkarieh live on kaif. Üldiselt tantsisin ma ennast poolsodiks sellel lõpukontsertil.

Noormees, kes mingil õhtul mööda tänavat kondas ja mulle kähistas: "Ega sa ei ole mu häält näinud? Kaotasin hääle ära... Appi... Kus see on? Kadunud!"

Üks noormees, kes väga kadeda näoga vaatas meie suurt ja väga lõbusat ussi, mis rahva vahel keerutas. Haarasin siis teisel käest kinni: "Tule!"Tsiteerin siit ühte teist noormeest:"Nii lihtne on ebanormaalne olla, nii lihtne on ebanormaalne olla!"

Tänaval kuuldud lausekatke: "...ja supp oli 4 krooni!"

RAHE. Täitsa selgest taevast hakkas tõesti teisel päeval sadama, nagu alati. Aga sealt 50 kiltsa kaugusel päike paistis, ilm oli ilus. Ei mingit rahet.
Folgipilv, mis sa ikka teed.

Bussiga sõitsin mina tagasi bussitrepi peal juhi kõrval, sest tahapoole lihtsalt ei mahtunud (ka vahekäiku mitte). Bussijuht kergitas minu seelikut mitu korda (aga sel on kõigel vägagi loogiline ja ebanilbe seletus. Ma ei jaga seda teile, peab teil ka lõbus olema!)

Need lahedad paelad, mida ma tahtsin teha aga ei saanud, sest tegijad olid lihtsalt minema läinud.

Paadisõidust sinna võiksin ma tegelikult terve Kalevala kokku kirjutada - kuidas tuli välja, et Jaanuseid tehakse 10tk pakis Venemaal, kuidas Gwy pidevalt võssa sõita tahtis (paadi trajektoor oli parajalt siksakiline), kuidas mina sain ka paati juhtida, kuidas Regio järgi on täitsa võimalik mööda Emajõge sõita, kuigi kunagi ei saa aru, kus sa täpselt oled ja kaart on ebatäpne. Sellegipoolest saime me ilusti hakkama ja peitsime paadi Võrtsu äärde võssa. Ka on võimalik bensukanistritega hääletada, väga edukalt kusjuures!

Löön kulpi,
Teie Folkiseeritud Soerd.

P.S. Ma tahan etnolaagrisse järgmisel aastal.

Mütofesti heietus koos HISTOORIAga

2007-08-26T13:03:00.000+02:00

Soerd käis Mütol ära. Ja ta on sellest ikka veel väga Mütomullis ja vaimustuses! Nüüd on see aeg, kui sul on võimalus jätta vahele järgnev ülipikk ja detailne heietus Soerdi isiklikust Mütofestist ning elada oma elu edasi õndsas teadmatuses.

Sest see ongi minu
MÜTO SAAGA

Kogu saaga algas muidugi pakkimisest. Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et pakkimises olen ma viimane oinas. Kui ma lõpuks siiski piisavalt suure koti leida suutsin, oskasin vaatamata kogu planeerimisele siiski pakkida kerged asjad alla ja rasked peale. Aga see olen ju mina. Õnneks ei läinud miski lömmi ega katki ja 90% kaasatassitud asjadest leidsid omale otstarbeka kasutusviisi.

Transportides ennast, kotti ja telki bussipeatusesse veendusin aeglaselt, kuid kindlalt, et nendega ma ilma suuremate raskusteta Kassinurmele ei jõua. Ja see oli väga tõene teooria, sest kuigi bussis oli väga lõbus ("See oli loll." "Rolli-sisse-rolli-sisse..."), oli see kilomeetrine marss minu vaeste lömmis õlanatukeste jaoks siiski liig.

Minu suureks kurvastuseks avastasin ma, et mind ei üllata enam eriti millegiga - neiu ja noormees, kes rõõmsalt naeratades meist möödusid, omavahel kokkupandud telki loopides, tekitasid ainult tunde, et olen õiges kohas. Paelad käes ja sõnad peale loetud, tegime esimese katse telkida põlla pääl, kuid hiljem koliti meid väga resoluutselt metsa vahele, kus oli kõvasti vähem ruumi, aga selle eest kõvasti rohkem jorsse. Nemad ei paistnud näljasurma kartvat, sest nende geniaalne äriplaan pidi kindlasti meeletult sisse tooma. Kõigist neist erinevaist poomispakettidest leidis igaüks oma!

Aga peale telkide üles panemist ei olnud küsimustki, mis me nüüd teeme - Kassinurmel on ju kiik!

Neljapäev möödus peale olmeliste murede üldiselt väga rahumeelselt, õpihimuliselt ja uimaselt. SCA jättis väga hea mulje, ja hiljem rootslaste telgis veendusin veel, et see ON hea asi.

Reede hommikul tegin telgis silmad lahti ja ütlesin endale - Nii, ongi käes, Mütofest on alanud, roll on olemas, miks ma siin olen? Seda olukorda parandada oli lihtne ja varsti olingi ma mingil määral rollis ja muidugi kiigel. Selle lüheldase aja jooksul, mil ma rolli mängida sain, tuli selle kohta muidugi üllatavaid fakte välja - näiteks see, et ma olen pärit nudistlike kalduvustega maaaluste perekonnast ja lisaks, et minu auväärse vanaisa nimi oli Sport.

Aga nagu ma juba mainisin, ei olnud mul kaua aega lolli rolli mängida (muidugi hiljem sai ka mõned killud rolli pillatud) - Vanakaru värbas mind oma tõlgiks. Nimelt oli temal kange tahtmine rootslastega lobiseda, aga tema inglise keel olevat nagu koeral - aru saab, aga suurt ei räägi. No ma siis olin tema suuvooder, kuigi kahetsusega pean teatama, et kolmandik tema jutust tõlkus ümber "Ee, tõlkimatu sõnamäng!"-uks.

Oh ei, ma ei kurda, rootslased olid viimseni lõputult ehedad inimesed, TÄPSELT sellised, nagu ühed riinäktorid tegelikult olema peavad! Isegi nende telk oli seest ilus, mitte plastine ja kole nagu meie omad. Au ja kiitus taevani, ootan neid vägaväga ka järgmisele Mütole, kusjuures ise nad ütlevad, et on seda juba Rootsis propageerinud ja ilmselt on neid ka oodata, suuremas arvus kusjuures. Ka selle võib neile andeks anda, et esimese hooga mulle kaks suurt lonksu viina sisse joodeti - maitses päris hää - kuigi pooleldi oli see ka Vanakaru süü. Surgatakse mingit asja nina alla, Vanakaru ütleb, et proovi-proovi, seda mulle muidugi ei öelda, mis see on. Ka selja tagant utsitab keegi: "Proovi, proovi!" (Hilisemal juurdlusel selgus, et see oli üks Vanakaru häälikuid matkiv rootslane, kes tegelikult ei teadnudki, mida ta ütles.). Nende telgis olin vahelduva eduga Müto lõpuni, väga lõbus oli! Üks neist andis mulle mingi tikkimistöö ka teha, väga lahe temast! ^^

Muide, rootslaste siider on viis pluss, aga õlle on solk.

AGA SIIS! Siis algas õhtune trall! Ja ohohoo, sellist tralli pole minu varbakesed küll ammu tunda saanud.

Vilkaci rebis väga kenasti alguse sisse, kakelus oli väga tubli ja muusika ehtne ja hea.

Auli on Mütofesti raudvara, ja Mati spekulatsioonid järgmiseks aastaks neid mingi Saksa veidrusega asendada ei pälvi minu heakskiitu ÜLDSE MITTE. Juba soundchecki ajal oli esimeste trummilöökidega tunda, et SIIT MIDAGI TULEB. See meeletu jõud, rütm ja meloodia, millega nad otse õigesse kohta virutavad, on Mütofestil lausa vajalikud.

Tyr - Üldiselt pean ütlema, et ilmselgelt olid nad ehmunud nii tillukesest ja haledast rahvast. Oli näha, et täie rauaga nad ei põrutanud. Siiski oli täitsa hea, isegi meil, kes me suure headbangiva rahvamassi taga kepsutasime. Tõestisündinud dialoog:
Heri: "Hail to the...?"
Rahvas: *hämmeldunud vaikus*
Naishääl rahvamassi tagant: "HAMMER!"
Tõesti inimesed ei teadnud?!

Aga peale Tyri kontserti kleepisin ma end külge K2rtsule, kes end omakorda osavalt Tyrile külge kleepis. Mati andis meile käsu poistele süüa anda ja seda me tegime. Ahjaa, mingid veidrad groupied mähkusid aukartustäratava kiirusega nende ümber. Tuli välja, et Tyr ööbis samas külalistemajas, kus groupied tahtsid ööbida, aga kuna Tyr oli seal, siis groupied ei saanud seal ööbida vaid pidid telkima. Naersime pihku. Tyr sõi ja rääkis. Rääkisid seni, kuni saabus nende trummar alkoholiga - siis pidid nad minema. Aga enne teatasid nad, et tuleksid hea meelega Mütole, aga et seda peab nende bookeriga arutama. Üldiselt on meil K2rtsuga plaan nad järgmine kord kiige peale kupatada ja korralikult läbi loksutada. Kui Mati muidugi nad kutsub. Palun kutsu? Nad olid ju toredad!

Peale seda töllerdasin ma natuke ringi - folk tunne oli, aga kõvasti parem folk tunne, kui folgil endal! Üle terve ala käis seesama rütm, aga igalpool oli see uus ja omamoodi, ja see oligi hea. Lõkke ümber lõi laineid keegi noormees Lätist, kes muide ka muul ajal oma oskusi demonstreeris, ja pean mainima, et need olid väga head. Lõkkeseltskond naeris ja laulis, mörises ja häälitses. Hea oli.

Aga Sepikojas see-eest sai kuulda Päris Ehtsat Meestelaulu - mida see tähendab? See tähendab, et kõvad mehed avastasid, et niisama on loll sepikojas istuda ja hakkasid laulma. Laulud olid muidugi meestele omaselt nilbed ja jõuga lauldud. Sepikojas kuuldi ka imelisi heietusi Karmuse seiklustest siiliga ning näha sai ka päris siili K2rtsu süles. Loomaaed mis loomaaed.

Magama kell kolm, üles kell pool üheksa.

Hommikusöök. Toitlustus oli üldiselt jama :) Aga mis ma kurdan, ega ma seda niikuinii saama ei pidanud!

Kirivöö töötuba. Ma tegin suure vaevaga viis sentimeetrit vööd... Ja siis sai eluisu otsa. Seekord ei tulnud asjast midagi välja, aga ehk mõni teine kord... See oli lihtsalt niivõrd ajukepp, et minu aju sai otsa selle peale!

Rootslased asutasid end Vanakaruga mingisse nahatehasesse minema, ja kui nad tagasi tulid, sai juba kaugelt naerda - tulevad nahahunnikud, pisikesed rootslased vahel. Siin on Rootsiga võrreldes meeletult odav, nad pidid suurest õnnest peaaegu silda viskama.

Aga SIIS! Siis ründas mind Mati. Kargas nurga tagant välja ja teatas: "Nii. Sina. Väravasse. Tuled kohe minuga kaasa." Ma siis läksin... Ee?

Üldiselt lõppes see sellega, et ma tegin kaks 3.5 tunnist vahetust piletimüüjana. Õhtul venis see lausa kontsertitesse, ja siis teatasin ma Matile, et ma tahan nüüd kontserti vaatama minna. Arenes järgnev dialoog:

Mati: "Noh, eks me kõik kannatame siin koos sinuga..."
Mina: "Aga mina maksan selle kannatamise eest!"
Mati: "Oi, no see on nüüd küll natuke ebaaus... Saad raha tagasi..."
Mina: "Ma EI TAHA raha tagasi, ma tahan kontserti kuulata."

Asi tipnes sellega, et ma ikkagi sain kontserte kuulata. Aga raha andis Mati mulle ikkagi - mitte et ma kurdaks! Väga tore. :) Aitäh. Olen järgmine aasta jõudumööda ka abiks, kuigi abitöölisena ei taha tulla. Parem maksan ja otsustan ise, mis ja millal teen. Aga aitan ikka!

Aga vahetuste vahel (vahete-vahel) vaatasin ma korra mingit mõõgaturniiri ka - naerda sai kõvasti. Minu kaastundeavaldused siitpoolt lähevad Turmakolli prillidele, kes õnnetumal kombel pooleks raiutud said. Hea veel, et pea nende vahel terveks jäi. InBoili rüü sai vist ka suhteliselt surma.

Seega, silkasin kiiresti-kiiresti lavale, sest soundchecki oli juba pikalt-laialt tehtud, mine tea, hakkavad hullud veel pihtagi. Lokeerisin teised ahvid ja oligi kogu moos - me tantsisime end jälle vigaseks!

Krauka teeb vist ainsana seda päris õiget Islandi muusikat, ja väga hästi teevad! Mõnus ja hea oli!

Vägilased - No minu jaoks jäi veidi lahjaks, aga selle kompenseeris suuuursuuuuuur tants! Seebu tantsis ennast vist päris lapikuks, ja Gala ka. Tublid! Meie leppisime lihtsalt lõputute usside ja muude asjadega... Lahe oli!

Oort - No selleks ajaks olid kõik juba segi kamminud, ja keegi ei paistnud NIIVÄGA kurvastavat, et meid lava pealt ära ajada. Mingid kutid kaklesid. Hästi kaklesid. Aga pärast lasti meid tagasi ka, ja ma ütlen, Oorti kontsert oli viis pluss! Elekter kadus ära. Sünter pani oma lõõtsaga edasi (või mis garmoška tal ka oli), ainult neist oli kahju, kes oma pille ilma kõlariteta mängida ei saanud. Aga elekter tuli tagasi. Peale Oorti kontserti olin läbi nagu läti raha, aga kurask, kui hea oli olla!

Peale seda natuke töllerdasime ringi, kuni K2rts mind kõikide Matide ja ollustega tantsima kutsus. Lavale ilmusid eikusagilt välja ohtrad jämmijad. Ee - naljakas oli :D Ja veidi väsitav. Ärge visake mind, suvalised purjus noormehed! Aga üks aeg imbus lavale Krauka onu - teadjad oigasid juba ette - ja hakkas laulma. Tegelikult oli väga ilus ja lahe laul, aga see läks muudkui edasi ja edasi ja ei lõppenudki ära... Mati pidi isiklikult vist varsti nutma hakkama. See oli tõesti nagu Kalevipoeg või midagi, me ei jõudnud enam ringi tatsatagi! Aga otsa ta sai ja hea ta oli.

Peale seda laiplesin ühe rootslasega muru peal ja tsättisin absoluutselt kõigest. Ta lubas mulle nahast jalavarjude lõikeid saata ja andis mulle laheda nahast pudeli, mulle meeldib see pudel väga, ja kuidas nad neid teevad on eriti lahe.

Kondasin ümber sõlli.

--------

KUSKIL
Impressioon

Öö on Hobune järvele tuli
Vaikselt hobune tukkus
Vahtu kriimudes külgedelt
mista vee sisse kukkus

Päitsed langesid väsinud peast
Vee sisse pudenes pelgus
Hobuse silmad langesid peast
järve ja otsivad selgust

Uneta järv Vett põletab kuu
Vaikus Ei hakka Ei hägu
Vesi Nii selge Sääl uitab ju
hobuse unenägu!

--------

Magama kell kolm, üles kell pool üheksa.

Nühkisin pool päeva mingi noaga puutükki. Tegelikult oli hea ja huvitav. Saagiks sain lepapaku, milles on õõnsus ja katkise näpu. Vähemalt läks mul paremini kui Jaanusel (arstitädi vist arvas, et tal on suitsiidsed kavatsused!) ja kauss on ka täitsa OK, ta pole lihtsalt valmis. Veel.

Üldse oli pühapäev kuidagi eriti uimane ja väsinud moega. Loogiline küll, aga see larbipohmaka ja muusika koosmõju hämmastab mind alati. Hea tunne on. Kuulasime veidi Tulli Lumi ja üritasime ainsatena veidike jalga liigutada... ei tulnud välja... aiaiai mu varbakesed... leotasime neid sõllis ja kirusime teravaid lavalaudu. Nädalake olid vähemalt jalatallad katkised. Mingi aeg tantsisin ma nad täitsa veriseks, aga pole hullu, muusika ravib kõik haavad! ...või vähemalt aitab neid ignoreerida.

Käisin ometi kord hiies. Sidusin linti. Hiis on hea. See aasta seal isegi ei telgitud.

Celtic Circle jaoks polnud lihtsalt aega, tegime kiirkorras kõik telgid tühjaks, sõime toiduülejäägid ära ja pressisime asjad kottidesse. Sayonara, Kassinurme, aga ma tulen varsti tagasi, ausõna. Varsti! Ma tulen!

Aga lahkumise kohta võiks kirjutada erealdi pisikese saaga. Vähemalt peaks sellel olema pool lehekülge Kalevipojast eraldatud, niivõrd imelik oli see. Osad said häälega minema. Meie ei saanud. Meie panime laagri bussipeatuses püsti ja nõmetsesime TÄIEGA! Eriti vastikud olid need, kes Kassinurmelt Tartusse sõitsid, auto varustust ja larpareid täis... Nad naersid meie üle! Ja teised autod vaatasid lihtsalt eriti kahtlaselt. Aga üks hetk tuli ikkagi buss. Ja me saime Tartusse. Ja siis ma sõitsin bussiga kodoje. Ja edasi ma ei mäleta.

--------

HISTOORIA

Ohh
vitsiaalne ennelõunakene.

Prohh
makahõnguline päevapärakene.

Puhh
galteeriline eelõhtukene.

Põhh
melanhoolinine koidutunnikene.

Psühh
asteeniline priske põlvekene.

Ha-ha-ha
jalooline äraolemisekene.

--------

P.S. Ma olen üsna kindel, et palju asju on hästi valesti, aga ma lihtsalt ei mäleta enam. Samuti on mul tunne, et väravas olin ma hoopis reedel, ja see tähendaks ka, et rootslased käisid nahka ostmas just siis. Live with it. I sure can. Muide, nii hea ilmaga Mütofesti pole veel tehtud ja nähtud!

(Kui keegi siiani üldse jõudis, siis vabandan veelkord, et kõik ühte posti toppisin. Blogger keeldus teisi poste tunnistamast. Ühtlasi õnnitlen teid ja pakun läbi ekraani pulgakommi!)

Suvejoove ja ei midagi tarka

2007-07-15T19:34:00.000+02:00

Ma tegin pättust ja panin Erlessa blogist pihta idee. See on see päris minu obene. Miks ta... noh... SELLINE on, võite küsida. Aga öelge mulle: Kas ei ole siis õige hobune hoopis sinine ja kas ei ole tema õige nimi siis Lia? Siit puuduvad ainult hõbehallid tähnid ja punane lakk, siis on see Päris Minu Obin. Ma ei imesta, kui nüüd tuleb suure nutuga: "Aga hobused on hoopis PUNASED!" Aga enne, kui sa karjuma hakkad, ütlen ma sulle nii: Kui su hobune siniseks ei lähe, siis ta ei olegi sinu hobune.

Ja sellega lõpetan ma oma oh-kui-dramaatilise heietuse hobuteemadel ja liigun edasi mõneti rohkem üldhuve teenivate teemade suunas. Hansapäevad. Oli, ja oli hää, vähemalt sääl Jõelinnas oli hää. Supp oli hää! Supi sees olid minu herned. Rollimäng tugevate naiste ja ilusate meeste külas oli hää! Ma sain võõra noormehe peale karjuda(tema karjus minu peale ka, aga see ei ole üldse tähtis). Muusika oli hää! Vähemalt see, mis üle noortelavalt tuleva lärmi kostis, üks päev ma teid lintšin, pange tähele. Svjata Vatra - ohohoo, see ei olnud mitte hää, vaid kohe oi-kui-hää-ja-rohkemgi-veel. Tants oli raju, ja ma natuke kardan isegi Folki, sest me kurnume seal päris ära ja meie väikesed veepuudusest krimpsu tõmmanud laibad jäävad tantsuplatsile vedelema ja koristustiimi ootama.

Jah, ma lähen Folgile! Folk on hää!

Ja Folgil kavatsen ma Teelega sünnipäeva pidada. Põhjus on lihtne - tema sünnipäev on 28ndal, minu oma 29ndal. 28 ja 29 vahel seega tuleb (siiani veel teadmata koordinaatidel) üks vahva pidu, kuhu on oodatud kõik, kes toovad süüa või muusikuid. Eriline rõhk viimasel. Aga söök on ka vajalik! Muidu jäävad meie väikesed krimpsu tõmmanud laibad tantsuplatsile vedelema ja koristustiimi ootama.

Alkohol ei ole vajalik, ja kõik ideed pidupaiga osas on väga oodatud. Ja veel ideed magamispaiga osas. Hm, hm.

Mütofestil saab väga äge olema! Töötoad, kontsertid... Eriti kontsertid! Tyr! Krauka! Oort! Auli! Vilkaći! Ääääää! Üldiselt on Mütofestiga nii, et miski kostüümilaadse olluse ma kokku keeran, aga enne õhtut ma ei hõiska.

Vähemalt ei hõiska ma sel teemal, küll aga hõiskan ma ohtralt, sest praegune aeg on kohe eriliselt lahe, inimesed on tegelikult ilusad ja head (kui nad täis pole), ilm on tubli, muusika on üle mõistuse ja naer olgu kiidet taevani. Ja Töll. Kontsert tuleb, ja mina kavatsen sellest ka oma jupi võtta, tänan väga.

Mu tallad on pidevast paljajalu linnas ringi trallamisest täitsa valusad. Värdjad sellised, amputeerin raisad ära, vaatame veel, kes viimasena naerab!

Hõissa ja hõissa!

PS. Luuletusi oleks ka, aga ma kaotasin vihiku ära. Go me!

Pseudopohmell Laulupeo moodi

2007-07-03T12:09:00.000+02:00

Jah, Soerd käis ka laulupeol. Väga hea oli. Võimas. Ilus. Öösel ei saanud magada, sest mingi pasunakoor tuututas samal korrusel, Minea supi sees oli pool hernest, minul ei olnud ühtegi, simman oli vägev, aafriklaste vihmalaul oli ehtsam kui vihm ise ja varbad said päris mõnusalt valutama rongkäidud.

Ometi, ometi kord oli Tuuli Koch meiega rahul! Ometi kord! Proovides ta aina räuskas ja hädaldas, et miks me ometi ei laula... Aga ometi! Ja mina olen ka rahul. See oli hea. Nii läheb, kui ei laula ainult häälega, vaid paned ikka hinge ka sisse. Ja see väike solist, kelle nime ma kahjuks ei mäleta... Aitäh, see oli NII ILUS!

--------

Laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise
Suureks õnne laulame tähtsaks olemise

--------

Kui me teist korda "Palvet" esitasime, siis tõusid nad püsti. Nad tõusid kõik püsti. 100 000 inimest. Raske oli laulda ilma nuuksete ja ninahääleta, pool laulukaarealust vesistas ja kallistas üksteist. Nüüd ma mõistan, mida mõtles Mäks, kui ta kirjutas "lõi kogu olemise platsi puhtaks". Oleks tõesti tankide vastu muusikaga läinud!

Ja ma ju TEADSIN, kui me "Isamaa ilu hoieldes" laulsime, et peale paremat põlve ei tohi uuesti "iiiisamaa" karjuda. Aga me karjusime ikka. Peamiselt siiski need, kes olid liiga laisad, et proovdest osa võtta - aga mina ka! Kuigi ma olin kõikides proovides kohal. Oih-oih-oih!

Meil seal laulukaare all oli palju-palju-palju kordi võimsam tunne kui rahval. Palju-palju! Nii hea tunne oli! Näu!

--------

Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu
Ilmapuuna elame kuni laulab suu

--------

Aga simman laupäeval - oi-oi-oi! Kuigi ma enamuse sellest ajast tõin kuulsast Kuljuse laost (mis asus mingi ühika kõrval, mis pidi järgmisel päeval maha lammutatud saama ja seetõttu oli seal ka rõõmus igasuguste kitarride, alkoholide ja veidrikega pidu) kostüümi, oli see viimane kontsert siiski väga väga vägev. Svjata Vatra ("Püha Tuli", kes tuleb muide Folgile ka!) tegi nii vägevat muusikat, et rahvas oli täitsa pöördes ja Terje pöörutas-tiirutas minuga lausa telgist välja ja põlda mööda minema.

Aga bussisõit Tartusse tagasi oli lausa geniaalne. Tahtmatu porno ja kõik need ime-imeliselt debiilsed mölalused... Aaa! Mul on Laulupeo särk! Ilus pruun ja helesiniste kirjade ja mustrite ja tõelise ilmapuuga. Arbor Mundi. Ilus.

-------

Laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise
Suureks ennast laulame tähtsaks olemise

--------

Olgu, olgu. Aitab laulupeost ja heietustest.

Suvi on, raibe! Ja tuleb Mütofest ja Hansapäevad ja kõik muu juust, mis meile kõigile nii väga meeldib. Ja Töllu kontsert, aga sinna ma vist ei saa. Aga selle eest on väike-väike võimalus, et võib-olla ma saan folgile... Niu-niu-niu-niuuuu.

See kõige esimene Jaanipäevajärgne, luuletuste ja muu juustuga

2007-06-25T18:34:00.000+02:00

Tere, kõik suured ja väikesed, kuigi sel pole tähtsust, ilusad olete ikkagi. Mina olen Soerd, ja mina kolisin siia. Remont on veel tegemata, aga küll jõuab. Tere!

--------

MÄLESTUS

Üht suksut näen vantsimas tuules.
Ta üle on häitsmete lend.
Piits plaksub. Ta ohkab seal tuules
ja kepphobuks soovib end.

Ja piitsavars murdubki! Meeltest
kustub meeletu nüri rihm.
Aeg tuli! Ja rähmas silmad
ravib õitsmise valge vihm.

Ja suksuke lendu tõuseb.
Ta pilvedel pehmelt käib.
Kas paistavad kauged ilmad?!
Ta Päikest vedavat näib ---

----

See sai mõne aja eest kirjutatud, ja ilmselt on seda natuke hilja siia toppida, aga näete, Soerd on oma valikutes natuke rooste läinud. Aga nüüd olen vaikselt näpukesi pliiatsi ümber sättinud ja hakanud jälle laulma ja joonistama ja kirjutama ja tegema igasuguseid asju. Teate ju küll, kuidas see käib.

Soerd kolis ära. Suvel pole pimeda emopesaga midagi peale hakata. Nüüd olen ma IDIAANLANE. See tõlkub ilmselt millegi "metsaeluviisilise hullumeelse" kanti. Mina olen rahul.

Soerdisodi blog suri välja, ma olin lausa apaatne, sest lihtsalt nii palju oli teha ja kevad tuli ja ohhohoo, siis ei saa ju ometi netti emotseda, on vaja väljas ringi silgata ja laulda ja röökida ja vahel natuke magada ka. Kõigest sellest, mida ma vahepeal korda saatnud olen, ei pea ma vajalikuks heietada. Kes teab, see teab, kes ei tea, see ei peagi teadma ja ilmselt teda ei huvita ka.

--------

***

Täna me vahel tuksub
tuhande vahtra mahlu.
Ja homme ma tulen,
puudeverest puhtakspestuna -
nii puhas, kui üldse võib olla see,
kes läks läbi elusa puu -
süda läbi puusüdame,
süüdivus läbi puusüü
ja käed läbi kartlike okste -
nii puhtana tulen su juurde
ja murdun endaks
su pilgus.
Tunned vahtrasuhkrut veel suul.

--------

Noh. Nüüd oli jaanipäev. Igati mõnus, aga millegi erilisega välja ei paistnud ja kuigi kaua meeles ka ei ole. Lihtsalt tõdesin, et suvi on suvi ja sinna pole midagi parata. Kepsutasime üle lõkke ja sõime ennast ogaraks, ujusime ja tegime muud lollust. Olime ja ollasime ja kõik oluline oli nii kaugel ja väike jaanimardikas metsa vahel oli rohkem elus kui kogu maailm ja näitas seda ainult neile, kes nõus oma elu kõrvale lükkama.

--------

***

On juunikuu, jaanikuu, juuni,
ma valmistun alles sünniks,
seepärast sind, paljast ja pruuni,
võin vaadata kauem kui sünnis.
Võin vaadata lihastest luuni,
käin läbi nii kurgust kui kõhust,
võin vaadata südamest suuni -
pool, kolmveerand sinust on õhust!

Ja õhus on toomingavalgus
ja hämarad kiriküüdid
ja paganlik jaanikuu algus
ja kristliku kiriku müüdid...
On õhus mu sündimiskünnis,
on jaanikuu-juunikuu, juuni.

Kõik alles on.
Alles ma sünnin,
ja küünitan kohe su suuni.

--------
(See oli Muhvile, vait, põhulõuad!)

Aga sellesse jaanipäeva põimus sisse üks teine jaanipäev, pigem jaaniöö. Too teine oli see Päris Õige Jaaniöö. Meie oma oli ainult üks nendest varjudest, mis temast ajas edasi kumab. Aga see päris jaaniöö tuleb ka vahel. Aga ta tuleb vaikselt, tuleb siis, kui vaatad lõkketuld või sedasamust jaaniussikest. Vahel siis ka, kui kõik parajasti millegagi tegelevad ja sina istud, käed koera karvas, ja ümised talle vaikselt mõnda regilaulukest jaanitulest ja tema kuulab sind suurima huviga. Siis tuleb samal ajal meelde see kunagine Jaaniöö, kus sind kunagi olnud ei ole ja see kord, kui üks närviline täkupoiss näitusel jäi laulu kuulama ja hoidis pool tundi nina sinu õlal, vaikselt, liikumatult. Ja toksis ninaga, kui sa vait jäid - veel! Ja kuidas mammike läks mööda ja luristas ninaga: "Kohe näha, et parimad sõbrad, nii ilus!" ja sina vastasid, et pole selle hobusega varem lähemalt kokku puutunudki.

--------

***

Ööbikud tulevad toa taha salusse
vist juba sajandat suve.
Sirelilõhn lendab talust talusse,
lüpsisoe õhk matab une.

Lõhnab ja õisi loob pilvedest maani muld -
kes praegu magada suudab!
Liiati tehakse jõe taga jaanituld,
kumedaid hääli oli kuulda.

Naised, näe, lähevad heledas pimedas,
üks unist lapselast kannab.
Pahtundkäelised, printsessinimega -
Armiida, Maria, Johanna...